Veel ringi reisimist

Hei taaskord!

Jätkan sealt, kus viimases blogis pooleli jäin. Peale eelmise tripi lõpetamist jõudsime Kelliga taaskord Perthi, kus tähistati Austraalia päeva. Linnas toimus mitmeid tasuta kontserte ning lasti lausa 30 minutit ilutulestikku. Paar päeva peale pidustusi otsustasime sõita farmi, kus töötasin.  Tegime teepeal varem külastatud Leschenaultia järve ääres peatuse ujumiseks ja lõunasöögiks ning jätkasime sõitu.  Esimesel farmis olemise õhtul läksime niisama ringi sõitma, et Kelli näeks vabas looduses elavad kängurusid. Peale 5 minutilist sõitu üks juba istuski meil teepeal ees ning hiljem läks nende loendamine sassi 😀. Teisel päeval külastasime kahte suurt kivi, kus ma varem käinud olin - Elachbutting rock ja Beringbooding rock. Võrreldes eelmise korra kergelt vihmase ilmaga oli seekord päike kõrvetavalt palav ning avastasin ka kohti, mida eelmisel korral ei näinud.

Pilt chaser bin'iga. Päris elus pidi traktor tunduvalt suurem välja nägema kui piltidel 😀

Peale farmi külastust võtsime suuna lõuna poole ning vaatasime turismimagnetina tuntud kivi Wave rock ja selle lähedal asuvat Hippo's yawn, mis näeb välja kui jõehobu.

Ööbimispaigaks välja valitud karavanparki jõudes avastasime, et see asus äärmiselt väikese läbisõidetava küla tee ääres ning seal polnud ühtegi teist ööbijat ja kõik oli pime. Otsustasime sõita tunnikese edasi järgmisesse kohta. Seekord asus karavanpark keset väikest linna  Dumbleyung otse maakonnakeskuse vastas ja õnneks oli üks teine karavan seal juba ees. Järgmisel päeval uudistasime ümbruskonnas ringi. Linna lähedal asub samanimeline järv, mis on Lääne-Austraalia suurim siseveekogu. Järv sai tuntuks 1964. aastal, kui inglane Donald Campbell tegi sellel vee peal sõitmise kiirusrekordi, sõites 444 km/h. Campbell on ainus inimene, kes on ühel aastal saavutanud nii maismaal kui ka veepeal sõitmise kiiruse rekordi.

Algselt oli plaan liikuda Dumbleyungist lääne poole, kuid õhtul järgmise päeva plaane tehes avastasime, et lõunarannikule, kus me veel käinud pole, on sama pikk maa ning tegime plaanid ringi. Teel lõunasse külastasime linnakest nimega Wagin ja seal asuvat vabaõhumuuseumi, kus oli üllatuslikult palju vaadata, alustades vanaaegsest pangast, trükikojast ja koolist kuni traktoriteni välja.

Jätkasime teekonda lõunarannikule ning ööbisime vähem kui minutilise jalutuskäigu kaugusel rannast.

Pühapäeval avastasime Albany kandi vaatamisväärsusi ning külastasime vaalapüügijaama, kus lõpetati tegevus 1978. aastal, misjärel ehitati see ümber muuseumiks.

Natural bridge

The gap. Kaljulõhe, millele oli ehitatud vaateplatvorm, kust avanes võimas vaade all loksuvatele lainetele.

Vaala skelett

Uitasime ringi vaalapüügiks kasutatud laeval

Ning peale muuseumi nautisime kauni vaatega kohvikut

Äärmiselt armas vombat

Koaala põõsas nosimas

Jalutasime kängurude kõrval, mis oli veidi hirmus

Peale miniloomaaia külastust võtsime suuna telkimispaika, kus ootasid juba ees Kristiina ja Raikko. Veetsime toreda õhtu, misjärel läksid meie teed lahku, nemad suunduvad edasi ida poole ja meie jääme veel mõneks ajaks Lääne-Austraaliasse.

Seekord sai palju pilte ja palju juttu. Proovin järgmise postituse vähe kiiremini valmis jõuda. 😀
Olge tublid!
👋