Mandliuputus

 Hei!

Peale veinitehase töö lõppu pidasime Kelliga plaani, mida edasi teha, kuna koroonaviirus tõmbas meie edasi trippimise plaanile kriipsu peale. Lõpuks otsustasime, et meie teed lähevad mõneks ajaks lahku,  Kelli läks veinika töökaaslasega lammaste pügamisse tööle ja mina jäin Mildurasse lootuses kuskile farmi saada. Paar nädalat olin kodus, kuni leidsin uue töö hoopis manditehases. Olin küll varem sellest kuulnud, aga ei osanud oodatagi, et see nii suur äri on ja et seal niiiiii palju eestlasi töötab. Tööga alustasin aprilli esimestel nädalatel.

Minu uueks tööks oli mandlite kuivatis toimetamine, see tähendas traktoritega sõitmist, mandlite maha laadimist treileritest ja ka väga palju mandlite kühveldamist, sest õnnetusi ikka juhtus 😄. Poole hooaja pealt tehti tiimides muudatusi ja lõpuks sain isegi oma vahetuse kuivati operaatoriks ehk aegajalt pidin ka mõnda nuppu vajutama ja walkietalkies ülemustega rääkima 😀.

Kuivati kaugelt vaates. Kuna töö alale telefoni kaasa ei tohtinud võtta oli piltide tegemine kohati keeruline.

Nagu öeldud, siis mandlitehas on juba aastaid olnud äärmiselt populaarne eestlastest seljakotirändurite seas. Isegi nii, et ühe piirkonna punkrite nimeks pandi Estonia. Ja kõrval asuvad punkrid on Siberia 😄. Kogu välitiimis (kuivati, tarpimine, tehase traktorijuhid ja kaalusild, kokku kuskil 35 in inimest) olid julgelt üle poolte eestlased. Ja lisaks veel tehases sees töötajad. Minu tiimis oli neli inimest, ülejäänud kolm eestlased.

Mandlihunnikud kaetakse tarpidega, et kaitsta vihma eest ja et putukatõrjet teha. Pilt on tehtud juba suhteliselt hooaja lõpus ja paljud punkrid on tühjad. Hooaja kõrgajal olid kõik punkrid täis, nii et järgmiseks aastaks plaanitakse neid juurde ehitada. 

Kuivati välja laadimine ja taustaks mandlipunkrid.

Tööpäevad olid suhteliselt üksluised. Stockpadidest ehk suurtest mandlikuhjadest tuli traktoriga tuua mandleid ning need kuivatisse laadida ja kuivatist välja jooksvad mandlid traktoriga stockpadile tagasi vedada, kus uue kuhja tegime. 

Tehase traktorijuhid olid meist eraldi, nende ülesandeks siis kuivatatud mandlid punkritest tehasesse transportida, kus need töötlemisse läksid. See aasta oli kuivati tööl 6 kuud, enamasti 24/7, mis on võrreldes varasemate aastatega erandlik. Eelmisel aastal näiteks nii palju vihma ei tulnud ja kuivati töötas vaid kuu aega. 

Mandlite kuivati läbimise protsessis oli muidugi hulgaliselt probleeme. Alustades okstest, mis igale poole blokke tegid ja sellega suuri mandlikuhjasid valedesse kohtadesse tekitasid (mis meil enamasti labidatega kokku tuli kühveldada), kuni tehnilisteni, kus näiteks kuivatamiseks vajalikud suured põletid ei läinud tööle või lindid, mis mandleid vedasid streikisid.

Mõned korrad juhtus, et peale punkris maha laadimist unustati treileri luuk kinni panna ja kui ka välja laadimises keegi seda kohe tähele ei pannud tuli korralik hunnik maha. Pildil olevat traktorit on veel edasi ka liigutatud, nii et pole tähele pandud 😄. Ja kuigi pildilt ei tundu hunnik võibolla kõige hullem, siis on see julgelt 5 aiakäru täit. Õnneks saime koristamisel telehandleri appi võtta. 

Näide tehnilisest probleemist, kus mandleid vedav lint on "kortsu" läinud.

Okstest tekkinud bloki tagajärg. See oli üks kõige hullemaid kohti, kus koristada, kuna sinna ei pääsenud telehandleriga ligi ja kõik tuli labidatega kühveldada. Ja juhtus ka päevi, kus selline kuhi tekkis sinna rohkem kui ühel korral..

Ja siis mõnikord juhtus ka õnnetusi. Manööverdasin telehandleriga, kui elektrijuhe jäi kopa nurka kinni, nii et ma ei näinud ja tõmbasin selle katki. Õnnetus juhtus kahe ajal öösel ja kuna kohapeal ühtegi elektrikku polnud, tuli spetsialist välja kutsuda. Ehmatus oli küll, aga õnnetusi ikka juhtub, nii et polnud hullu. Saime paar tundi passida selle eest 😀.

Veidi kehvasti on näha, aga treiler on üle ajanud ja kahe treileri vahel on suur hunnik mandleid.

Ükskord tuli paaritunnine seisak teha liivatormi tõttu.

Tööpäevad olid meil 12 tunnised (7st 7ni), graafik nii, et 7 päevavahetust, 3 vaba, 7 öövahetust, 3 vaba. Öösiti oli vahepeal väga külm, nii 0 kraadi ligi ja koju minnes olid auto aknad jääs. Eks seitsmenda päeva lõpuks olin ikka päris läbi omadega, aga raha sai teenida hästi ja need 5 kuud, mis ma seal töötasin (töö sai augusti keskel läbi), möödusid küll kiiresti. Tegelikult on tagasi vaadates kogu Austraalias veedetud aeg kiiresti möödunud, vaevalt jõuad kuskile töösse sisse elada, kui juba on aeg edasi liikuda. Nii et natuke uskumatu, aga oktoobri alguses täitus mul juba 2 aastat Austraalias! Koduigatsus käib ikka lainetena peal ja järjest rohkem on juba mõttes koju naasta 🙃.

Kirjutan siis natuke ka siinsest koroonaviiruse olukorrast. Alates jaanuarist elasin Victoria osariigis, mida kahjuks lõi koroona teine laine kõige hullemini, üheks põhjuseks kohustusliku hotelli karantiini süsteemi läbi kukkumine, nii et viirus sai levima. Juhtumite arv hakkas tõusma juulis, saavutades haripunkti augustis ning kuigi enamus juhtumeid oli Melbourne's, levis see ikkagi ka regionaalalades. Mina elasin Melbourne'st umbes 550 km kaugusel ja sinna teine laine õnneks ei jõudnud, peamiselt tänu sellele, et Melbourne pandi lukku ja sealt ei saanud inimesed enam välja. Samas kehtisid ka meile Milduras kõik piirangud - kohustuslik näomask, külas käimised ja kogunemised keelatud, kõik söögikohad ja jõusaalid kinni ning ka naaberosariigid South Australia ja New South Wales sulgesid oma piirid Victoriaga. Viimane andis kõige suurema löögi uue töö otsingul, kus suur lootus oli minna NSWsse. Augusti alguses hakkas juhtumite arv langema (haripunktis oli üle 700 juhtumi päevas, Melbourne's elab umbes 5 mln inimest) ning tänaseks ei ole juba kolm nädalat ühtegi uut juhtumit registreeritud. Eelmisel nädalal avati lõpuks Melbourne ning tänasest (23. nov) avas NSW oma piiri. Kuni NSW piiri täieliku avamiseni sai piiri ületada loaga (politsei kontrollpunktid asusid piiril), tingimusel, et ei reisi kaugemale kui 100 km piirist. Samas keegi seda väga ei kontrollinud, nii et on väga palju inimesi, kes just nii piiri ületasid. Varasemalt oli näomaskide kandmine VICis kohustuslik, kuid tänasest peab seda tegema vaid siseruumides. Üheski teises Austraalia osariigis maske kandma ei pea.

Aasta esimestel kuudel otsustas Austraalia sulgeda oma riigipiiri kõikidele turistidele ja bäkkeritele. Meile on see isegi hea, kuna töö tegijaid ei ole, siis on hetkel tööd rohkem kui küllaga. Samas on see kehv farmeritele, vahepeal arvati, et isegi kuni 20000 bäkkerit on puudu, et kõik vili korjatud saaks. Samuti lastakse Austraallasi tagasi koju vaid kvoodi alusel ja karantiini läbides, mis on kaasa toonud selle, et tuhanded austraallased ootavad koju naasmist. Samas hoiab see kontrolli all koroona viiruse leviku, hetkel on terve Austraalia peale vaid 94 juhtumit.

Seekord siis sellised jutud.

Olge tublid ja järgmise korrani!

👋