Ringreis Tasmaanias

Hei!

Päev pärast veinihooaja lõpupidu istusime Kelliga lennukisse ning lendasime pea kaheks nädalaks Tasmaaniasse. Asudes mandrist 250km lõunas, on tegemist Austraalia lõunapoolseima osariigiga. Lisaks suurimale Tasmaania saarele kuulub sinna veel lähedal asuvad 334 saart. Osariigi pindala on 68 401km² ning elanike arv veidi üle poole miljoni. Tasmaania nimi pärineb 1642. aastal esimese eurooplasest avastaja Abel Tasmani nimest. Tema nimetas küll ala Anthony van Diemen maaks oma sponsori järgi ning senini kuuleb tihti Tasmaania kohta nime Van Diemen land. Tasmaania teeb eriliseks rohke puutumatu loodus, saare pindalast 45% on kaetud reservaatide, rahvusparkide ja UNESCO maailmapärandi aladega.

Alustasime oma reisi veetes paar päeva Tasmaania pealinnas Hobartis, kus elab ligi pool rahvastikust. Esimesel päeval jalutasime linna peal ning külastasime tänavaturgu, kus meie üllatuseks pakuti wallaby ehk minikänguru burritot. Armsate wallabyde söömine tundus meile natuke liiga ekstreemsena ning võtsime muud head-paremat pakutavast. 

Seejärel suundusime väikesele laevasõidule külastamaks Austraalia suurimat eramuuseumi MONA, millest jäid väga kahetised tunded. Kogemusena oli vinge, aga muuseumiks oli seda kohta palju kutsuda 😀. 

1396m pikk Tasman'i sild.

Läikiv must on ääreni täis pandud kasutatud mootorõli. Seal kõndides pidi väga ettevaatlik olema, et kuskile vastu ei läheks.

Seedeelundkond

Umbes 2000 aastat vana Pausiris muumia.

Teisel päeval sõitsime mööda kaunist rannikuäärt, külastasime ajaloolist Port Arthuri vangilaagrit ja linna nimega Richmond. 1830. aastal rajatud vangilaagris oli vangidel väga raske elu, tehes igapäevaselt rasket metsatööd, ehitades paate, laevu ja mööblit ning õmmeldes riideid. Kui ajaloost on teada, et Inglismaa saatis oma vangid Austraaliasse, siis raskema kuriteo toime panijad saadeti mandrilt Tasmaaniasse. Samas võis vangilaagrisse sattuda ka pisi kuriteo, näiteks perele söögi või taskurätiku varastamise eest. Vanglasse sattusid lisaks täisealistele ka noorukid, kelle jaoks ehitati eraldi vangla kõrval asuvale saarele. Eraldi saar oli ka surnuaiaks. Laagri alal elasid nii vangid, valvurid kui ka nende pered, kokku üle 2000 inimese. Kui 1853. aastal vangide saatmine lõpetati muutus Port Arthur eakate, füüsiliste- ja vaimsete probleemidega vangide asutuseks, kus kasutati endiselt julme meetodeid. 1877. aastal asutus suleti. Port Arthur on oma loodusliku asukoha poolest ideaalne koht vanglaks, ühel pool asub veekogu ning teisel pool kõrged mäed ja mets, nii et põgeneda polnud kuskile. Ülejäänud saarega on ühendus vaid ühe silla kaudu, kus kunagi asusid valvurid ja kurjad koerad.

Peamine vangla, millest on järgi vaid varemed.  

The Separate Prison ehk Eraldatuse vangla, kus vangid veetsid 23h päevas kongis sh töötades näiteks kingsepa või rätsepana ning said tund aega üksi jalutada kõrgete seintega hoovis.

Komandandi maja külaliste vastuvõtu tuba.

1837. aastal ehitatud kirik, kus käis igal pühapäeval teenistuses kuni 1100 inimest.

1825. aastal avatud Richmond'i sild on vanim kivisild Austraalias. Sild on endiselt kasutuses.

1837. aastal avatud St John the Evangelist Church on Austraalia vanim püsivalt kasutuses olnud katolik kirik.

Meie hotell, kus all korrusel asus hubane baar.

Kolmanda päeva hommikul võtsime omale rendiauto ning suundusime 1271 m kõrgusele mäele Mt Wellington (põlisrahva keeles Kunanyi), mille jalamil Hobart asub. Tipust avanevad imeilusad vaated linnale, aga oii kui külm ja tuuline seal oli. Lõuna peatuse tegime Cascade brewerys, millel on väga pilkupüüdev ajalooline fassaad. Kui eelmisel korral jätsime wallaby proovimata, siis seal võtsime snäkivaagna, kus seda leidus suitsetatud vormis. Meile täitsa maitses 🙂.

Rendiauto kätte saades otsisime ligi 5 minutit, kus asub käsipidur 😂 Lõpuks leidsime selle pedaali vormis. Pildil on käsipidur maas ehk pedaali päris hästi näha, aga kui see peal oli, siis oli täitsa seal all peidus 😀.

Vaade Mount Wellingtonile Hobartist.

Cascade brewery, kus proovisime minikänksi.

Hobartist välja sõites suundusime ida poole Mount Field'i, kus ootas meid esimene ööbimine autos. Tasmaanias on kõikjal väga kallis ööbimine, mistõttu rentisime sisseehitatud voodiga auto ning plaanisime võimalikult palju seda kasutada. Kuna teadsime juba plaane tehes, et seal on külm, siis jälgisime, et ööbimiskohtades oleks kinnine köök või tulease. Lisaks oli meil autos olemas külmkapp ning söögi tegemise vahendid, et mugavalt ära elada. Ööbimispaika kohale jõudes oli aga väljas nii külm ja tuuline, et raske oli autost väljagi tulla. Õnneks oli olemas väike majake, kuhu omanik meile tuleaseme tegi ning saime seal olla. Ööseks pakkisime ennast soojalt sisse ja magada ei olnudki väga hull. Sellegipoolest ehmatas nii külm ilm meid väga ära ja mõtlesime murelikult, mis edasi saab, kuna mägedesse minek ootas alles ees.

Hommikul läksime lühikesele matkale vaatamaks koskesid ning edasi suundusime mööda käänulisi mägiteid läänerannikule linna nimega Strahan. Kui kilomeetritelt ei olnudki tee väga pikk, siis kurviliste teede tõttu võttis sõitmine väga kaua aega ja kohale jõudsime alles pimedas. Samas oli see sõit mägede ja järvede vahel meie üks lemmikumaid osi Tasmaaniast.

Russel falls

Horseshoe falls

Maailma kõrgeim õitsev taim- ligi 100m kõrge Tasmaania eukalüptipuu (Eucalyptus regnans ehk swamp gum ehk Tasmanian oak).

Austraalia sügavaim järv Lake Saint Clair, mille maksimaalne sügavus on 160m.

Järgmisel hommikul ootas meid ees laevasõit UNESCO maailmapärandiga pärjatud metsikule alale, kus külastasime iidset vihmametsa ning kunagist vangisaart Maria Island.

3D Tasmaania kaart. Edela Tasmaanias autoteid ei ole ja sinna saab vaid paadiga.

Maria Island. Praegu kasvasid seal palmipuud ja raske oli ette kujutada saare julma minevikku. Sealne elu oli hullem kui Port Arthuris.

Kruiisilt tagasi jõudnud sõitsime ööbima Cradle Mountainisse, et võtta järgmisel päeval ette matk 1545m kõrgusele mäe tippu. Kahjuks ilm meie plaane ei soosinud ning tervitas meid hommikul vihmaga. Suure udu tõttu saime tõusta vaid esimese kontrollpunktini, kui enam midagi ümberringi näha polnud. Veidi pettunult otsustasime päeva sisustada matkates mööda rahvuspargis asuvaid teisi matkaradasid, kõndides ümber Dove Lake ning käies muuseumis. Õhtu lõpuks olime läbinud 20km ning meie suureks rõõmuks nägime vombateid! Esimest korda kohtasime neid loomi üle kahe aasta tagasi loomaaias ja sellest ajast peale tahtsime looduses näha.

Udu sees paistab Cradle Mountain.

Mägedest edasi suundusime põhjarannikut avastama ning siis taas sisemaale koobastesse. Öö veetsime väga omapärases B&B's, nimelt oli tegu kirikust ümber ehitatud majutusasutusega. Asjaolu muutis realistlikumaks akna taga asuvad vanad hauad. Aga omanik oli väga sõbralik ning maja hubane. Lisaks nägime maja läheduses asuvas järves nokklooma!

Tee peale jäi väga armas linnake Penguin.

Mole Creek koopad

Vaade magamistoa aknast.

Seejärel sõitsime Tasmaania suuruselt teise linna Launceston'i, kus elab üle 100 000 elaniku. Linna lähedal aga asub suur veinipiirkond, kuhu suundusime veinituurile. Samale tuurile tulid meie veinikast kaks inglise töökaaslast, kes otsustasid samuti peale vintaget reisida, tehes Tasmaaniale teistpidi ringi peale. Külastasime päeva jooksul viite veinikat, kes kõik olid väiketegijad. Võrdluseks võin tuua, et kui meie töötlesime hooaja jooksul 40 000 tonni viinamarju, siis siinsetest väikseim tegi vaid 22t ehk meie ühe staticu täie 😃. Päeva jooksul jõime ligi 40 eri veini ning saime palju uusi huvitavaid teadmisi, mida juba olemasolevatele lisada. Tuuri lõppedes suundusime linna peale ning seejärel tolleks õhtuks valitud kapselhostelisse. Hostel oli väga omapärane ja kohati oli tunne nagu asuks kosmoselaevas 😀. Aga magada oli väga mõnus ja ööbiks teinekordki taolises.

Saime maitsta sellel aastal valminud veini, mis oli just tünnidesse seisma pandud.

Hommikul käisime veidi Launcestonis ringi ja seejärel suundusime linna peamist vaatamisväärsust- Cataract Gorge avastama.

Wallaby

Peale seda ootas meid ees miski, mida olen terve Austraalias oleku aja igatsenud - saun! Oleme küll paaris siinses saunas käinud, aga need on enamasti selliseid 60 kraadi ligi niisama soojad ruumid 😃. Seekord aga suundusime järvele ehitatud ehtsasse soome sauna, nimelt nii keris kui ka puit olid kohale toodud just Soomest. Soenesime mõnusalt kuumas lavaruumis ning hüppasime 10 kraadisesse järve ja nii kolm korda järjest. Ööbima sõitsime idakaldal asuvasse karavaniparki. Sinna jõudes saime ka kogu reisi kõige suurema paduka, nii et istusime ligi tund aega autos enne kui liigutama hakkasime 😄. Samas olime õnnelikud, et vihm õhtul maha tuli ja meie päeva plaane ei rikkunud.

Järgmisel hommikul suundusime kauneid randu avastama, vaatasime blowhole ning liikusime järjest lõuna poole. Päeva tipphetkeks oli Freycinet rahvusparki kuuluva Mount Amos'e vallutamine nägemaks imeilusaid vaateid Wineglass Bay'le. Kuigi mäe kõrgus on vaid 445 m on tegemist küllaltki ekstreemse matkaga, koosnedes järskudest tõusudest siledatel kividel. Alla tulime vahepeal igatahes tagumikul või vähikõndi tehes, sest muidu poleks kuidagi võimalik olnud.

Järgmine hommik tervitas meid taas sombuse ilmaga, aga meid see ei heidutanud ning koos väikeste vahepeatustega võtsime suuna Hobarti poole. Linna poole sõites tuli juhuslikult tänu facebooki postitusele välja, et üks meie Adelaide sõber on juba pool aastat seal resideerinud ülikooli õpingute pärast. Käisime koos õhtust söömas, linna peal ja saime muljeid vahetada. Kui meile Hobart oma hubasuse, armsate kohvikute ja ajalooliste majade poolest väga meeldis ning mõtlesime, et seal võiks isegi elada, siis tema nii positiivne polnud, leides, et linn on ikka väga väike. Samuti on seal nagu teisteski Austraalia pealinnades suured probleemid majutuse leidmisega.

Aussis tuntud fish&chips.

Viimasel päeval tegime veel viimase jalutuskäigu Hobartis, külastasime Tasmaania muuseumi ja kunstigaleriid ning seejärel suundusime lennujaama. Tagasilend läks meil läbi Melbourne, kuna ajaliselt ja rahaliselt oli nii mõtekam. Kahetsesime seda hiljem, kui Melbourne's tekkis uus koroona puhang, aga õnneks jäime meie sellest puutumata 🙂.

Jäime oma Tasmaania reisiga väga rahule. Sõitsime kokku 1500km, enamus sellest mööda käänulisi mägiteid, mis oli ka üks lemmikumaid osi reisist 🙂. Kui alguses oli autos imelik, kuna voodi ja asjade paigutuse süsteem oli teistsugune kui meie enda omas, siis harjusime sellega kiiresti ära. Hirmutavalt jahe esimene öö jäi ka viimaseks selletaoliseks ning järgmised olid juba tunduvalt soojemad ja külm meil kordagi ei hakanud.

Järgmise korrani! 

👋