Elu suhkruroo põldude vahel

 Hei!

Eelmises postituses kirjutasin meie uuest tööst Queenslandi farmis. Seekord tuleb juttu, mis vabadel päevadel teinud oleme. Enamasti töötame 6 päeva nädalas, nii et üheks päevaks kuskile kaugele ei sõida, aga natuke oleme ringi näinud siiski 🙂.

Üldiselt võib öelda, et ega meil siin ümbruses midagi ei ole. Elame Austraalia suurimas suhkruroo kasvatamise piirkonnas, nii et enamasti ükskõik, mis suunas vaadata asub suhkruroo põld. Mõne kilomeetri kaugusel asub jõgi, kus kahjuks krokodillide tõttu ujuda ei saa, aga niisama jõe ääres istuda on ka tore. Lähim linnake asub meist 3km kaugusel, kuid seal pole isegi poodi või postkontorit mitte. Linnakeses on kool 4 õpilasega ja oma social club ehk siis külakogukonna kokku saamise koht (baar), mis on lahti ainult reedeti. Ühel nädalal jäädi hätta kellegi leti taha panemisega ja uuriti, kas kumbki meist oleks valmis aitama ning Kelli rõõmsalt oligi. Kuna õhtu möödus hästi läks Kelli sinna tööle veel teistelgi reedetel. Üldiselt baaris saab niisama kohalikega tutvust teha ning juttu ajada, enamus neist tegelevad suhkruroo kasvatamisega 😀.

Esimesel korral klubis olid kõik väga võõrad ja kergelt veider oli.

Siin on Kelli juba leti taga ja oleme kohalikega tutvust teinud.

Klubi esine parkimine, siin piirkonnas on wet seasoni tõttu kui toimuvad suured üleujutused pea kõigil suured auto.

Siinse piirkonna suhkruroo teeb eriliseks see, et seda kastetakse, mistõttu kasvab see väga kõrgeks. Et see tehasesse transportides vähem ruumi võtaks põletatakse suhkruroog enne lõikamist bensiini ja diisli seguga. Põletamine on omaette vaatamisväärsus, mida meil on õnnestunud mitmel korral näha. Üldiselt keegi kuskil ümbruses põletab igal õhtul, aga kuna see käib väga kiiresti, siis tuleb ette teada ja enne kohale sõita. Peale põletamist suhkruroog lõigatakse ning transporditakse rongidega tehasesse.

Esimene põletamine, mida kodust nägime. 

Gini koksid tehti juba valmis kui tuli välja, et natukene peab veel edasi sõitma 😀.

Selline näeb suhkruroog välja peale põletamist. Lõikuse ajal on kombainijuhid tavaliselt väga tahmased 😀.

Teisel korral õnnestus põletamist näha öösel, mis tegi selle veel efektsemaks.

Oma viimasel õhtul Millaroos käisime vaatamas kolmandat tuld.

Selliste vagunitega transporditakse suhkruroog tehasesse.

Lähim linn Ayr jääb meist pea 70 km kaugusele ning seal elab ligi 9000 elanikku. Ega sealgi linnas palju pole ning näiteks pühapäeviti on kõik kinni, isegi suured toidupoed. Mõned korrad oleme seal käinud nädala toidušopingut tegemas ja kohvikutes.

Lähim normaalse suurusega linn on 120km kaugusel asuv Townsville, kus elab umbes 150 000 elanikku. Seal me ka enamustel oma vabadel päevadel käinud oleme, külastades erinevaid söögikohti ja jalutades ringi. Linnast natuke põhja pool asub märgala, kus käisime kahel korral matkamas. Linnas sees asub muljetavaldav mägi Castle hill, kust avaneb vaade Townsville'le. Mäe otsa saab nii ronides 1300 trepiastet kui ka sõites autoga otse tippu, meie muidugi ronisime 🙂.

Vaated märgala matkalt, kus nägime ka dingot. Taamal paistab Castle hill.

Castle hill

Kelli sünnipäeva puhul käisime väikeses loomaaias, kus nägime krokodille, koaalasid, madusid, vombateid, kaasuare ja muid loomi. Õhtul külastasime kultuuri- ja kunstifestivali NAFA, kus nägime meeleolukat showd. Kui mäletate, siis käisime Adelaide's mitu korda Fringe festivalil ning kuidagi sattus nii, et paar esinejat olid samad, keda seal juba nägime, näiteks paljas naine, kes tantsis popkornimasin peas 😀.

Kelli tegi töökaaslastele võileivatorti. Kõigile väga maitses!

Oleme Kelliga pikalt plaaninud, et tahame minna sukelduma. Queenslandi sõites õnnestus meil proovisukeldumine teha Whitsunday saarestikus ning nüüd võtsime plaani paari päevase sukeldumise kursuse, kus meile õpetatakse tehnikat ning saame sukelduda alguses basseinis ja seejärel avavees. Kõik oli planeeritud, ülemusega räägitud ning pidime juba paari tunni pärast töö lõpetama, et sõita imekaunile Magnetic Island'ile kursusele, kui taaskord otsustas koroona meie plaanid rikkuda. Üks positiivne juhtum oli saart külastanud, mistõttu läks terve Magnetic Island lockdowni ja meie kursus tühistati ☹. Siinne elu koroonaga on hoopis teine kui Eestis, kuna igapäevaselt linnaruumis ükski positiivne juhtum ringi ei liigu ja kui kuskil mõni case välja ilmub on kohe paanika lahti. Ega me Kelliga oleme ka suhteliselt ärevil kui meist umbes tunni autosõidu kaugusel mõni case on 😄. Lockdown'idel on aga äridele laastav mõju ja kaudselt saime sellest ka meie puudutatud. Sydney lockdowni tõttu restoranid taldrikkõrvitsat ei telli ja turu puuduse tõttu kukkus hind nii madalale, et farmeril ei olnud mõtekas meid põllule saatagi. See tähendas, et kolm vaba päeva oli meil niikuinii tulemas ja otsustasime ikkagi Magnetic Island'ile minna ja need päevad seal veeta. 52 km² saar on tuntud oma imekaumi looduse ja rikkaliku elustiku poolest. Otse rannast saab minna korallile snorgeldama ja sukelduma, saarel elavad rock wallaby'd, koaalad ja muud asunikud. Tegime iga päev paari tunniseid jalutuskäike ja veetsime aega hostelis raamatut lugedes ning puhates 🙂.

Kuna praamil enam sel päeval kohvikut lahti teha ei lubatud siis jäi neil võileibu üle, mis meile tasuta andsid.

Järjekord testimisele

Rock wallaby

Meist tunni ajase sõidu kaugusele jääb mõnesaja elanikuga linn Ravenswood. Linnas asub kullakaevandus, mis on siiani tegev, ning meie üllatuseks tervelt kaks pubi-hotelli, mis olid mõlemad pühapäevasel lõunal puupüsti täis, nii et sööki pidime ootama tund aega. Esimese hotelli ees oli ka väike müügilett, kust ostsime Kelliga meloni ja paar apelsini ning kui omanik seda nägi küsis, kas papaiat ka tahaksime. Jaatava vastuse peale ronis ta samas hotelli kõrval asuva puu otsa ning tõi meile mõned papaiad. Lisaks pakkus ka tööd 😀. Teise hotelli omanikul oli väga huvitav mancave, koos korraliku viski kollektsiooniga, kus kallimad pudelid maksid mitu tuhat dollarit.

Kullakaevandus

Viskibaar

Lisan siia veel igasuguseid toredaid pilte 🙂.

Meie lemmik tegevuseks on kohvikutes käimine 😋

Smoko pausil

Suhteliselt ohutu brown tree snake.

Lõuna suhkruroo taustal. 

Mangopuu onn

Jaanipäeva tähistasime ka! Tegime selle puhul kartulisalatit ja sõime känguru grilli.

Ükskord käisime peale tööd bagiga sõitmas.

Kas mäletate Põhja-Austraalias asuvat linna Kununurra, kus Kelliga kaks aastat tagasi paar kuud töötasime? Meie praegune farmer ja ta naine kohtusid seal aastaid tagasi ning ka nende sõber, kes tuli siia appi shedi ehitama on aastaid Kununurras elanud ja teab meie sealseid ülemusi. Siit jääb see umbes 2500 km kaugusele, nii et ka Austraalia on väike 😀.

Pärastlõunane võrkpalli lahing. 

Ükskord vabadel päevadel võtsime Kelliga ette natuke raskema matka 1063m kõrgusele Mount Halifax mäe otsa. Kuigi oleme veel kõrgemategi mägede otsas käinud, siis selle raja tegi raskeks tõus, mis oli veidi üle 1000m. Raja tegid huvitavaks järsakud, mille läbimise hõlbustamiseks olid paigaldatud köied, millest end üles tõmmata ja alla tulles kinni hoida. Kui terve rada oli väga hästi märgistatud, siis miskipärast tipp ei olnud ja kõndisime Kelliga sellest tublisti mööda 😀 (mäe tippu läks rada mõlemalt poolt mäest). Samuti oli vaatekoht märgistamata, nii et ka sellest oleksime peaaegu mööda kõndinud, aga üldiselt jäime rahule. Olles kokku 11km, võttis üles minek meil aega veidi vähem kui 4 tundi ning alla tulek 3,5h. Libedate järsakute tõttu oli alla tulek päris vaevarikas ning tõdesime mõlemad, et nii rasket matka pole me enne Austraalias teinud. Aga ära tegime, nii et oleme uhked! Peale matka tegime värskendava ujumise Crystal Creek jões ning kämpisime samas läheduses. Järgmisel hommikul külastasime rock slide, kus sai kivide pealt vette liugu lasta.

Puu peal näha raja tähised.

Ostsime teeäärsest müügiletist papaiat ja greipi 

Käes on augusti algus ning otsustasime, et meie jaoks on aeg edasi liikuda. Minul täitub 3 aastat juba paari kuu pärast ja tahame enne seda veel reisida.

Viimane õhtu Millaroos koos töökaaslastega.

Järgmise korrani!

👋