Mandliuputus

 Hei!

Peale veinitehase töö lõppu pidasime Kelliga plaani, mida edasi teha, kuna koroonaviirus tõmbas meie edasi trippimise plaanile kriipsu peale. Lõpuks otsustasime, et meie teed lähevad mõneks ajaks lahku,  Kelli läks veinika töökaaslasega lammaste pügamisse tööle ja mina jäin Mildurasse lootuses kuskile farmi saada. Paar nädalat olin kodus, kuni leidsin uue töö hoopis manditehases. Olin küll varem sellest kuulnud, aga ei osanud oodatagi, et see nii suur äri on ja et seal niiiiii palju eestlasi töötab. Tööga alustasin aprilli esimestel nädalatel.

Minu uueks tööks oli mandlite kuivatis toimetamine, see tähendas traktoritega sõitmist, mandlite maha laadimist treileritest ja ka väga palju mandlite kühveldamist, sest õnnetusi ikka juhtus 😄. Poole hooaja pealt tehti tiimides muudatusi ja lõpuks sain isegi oma vahetuse kuivati operaatoriks ehk aegajalt pidin ka mõnda nuppu vajutama ja walkietalkies ülemustega rääkima 😀.

Kuivati kaugelt vaates. Kuna töö alale telefoni kaasa ei tohtinud võtta oli piltide tegemine kohati keeruline.

Nagu öeldud, siis mandlitehas on juba aastaid olnud äärmiselt populaarne eestlastest seljakotirändurite seas. Isegi nii, et ühe piirkonna punkrite nimeks pandi Estonia. Ja kõrval asuvad punkrid on Siberia 😄. Kogu välitiimis (kuivati, tarpimine, tehase traktorijuhid ja kaalusild, kokku kuskil 35 in inimest) olid julgelt üle poolte eestlased. Ja lisaks veel tehases sees töötajad. Minu tiimis oli neli inimest, ülejäänud kolm eestlased.

Mandlihunnikud kaetakse tarpidega, et kaitsta vihma eest ja et putukatõrjet teha. Pilt on tehtud juba suhteliselt hooaja lõpus ja paljud punkrid on tühjad. Hooaja kõrgajal olid kõik punkrid täis, nii et järgmiseks aastaks plaanitakse neid juurde ehitada. 

Kuivati välja laadimine ja taustaks mandlipunkrid.

Tööpäevad olid suhteliselt üksluised. Stockpadidest ehk suurtest mandlikuhjadest tuli traktoriga tuua mandleid ning need kuivatisse laadida ja kuivatist välja jooksvad mandlid traktoriga stockpadile tagasi vedada, kus uue kuhja tegime. 

Tehase traktorijuhid olid meist eraldi, nende ülesandeks siis kuivatatud mandlid punkritest tehasesse transportida, kus need töötlemisse läksid. See aasta oli kuivati tööl 6 kuud, enamasti 24/7, mis on võrreldes varasemate aastatega erandlik. Eelmisel aastal näiteks nii palju vihma ei tulnud ja kuivati töötas vaid kuu aega. 

Mandlite kuivati läbimise protsessis oli muidugi hulgaliselt probleeme. Alustades okstest, mis igale poole blokke tegid ja sellega suuri mandlikuhjasid valedesse kohtadesse tekitasid (mis meil enamasti labidatega kokku tuli kühveldada), kuni tehnilisteni, kus näiteks kuivatamiseks vajalikud suured põletid ei läinud tööle või lindid, mis mandleid vedasid streikisid.

Mõned korrad juhtus, et peale punkris maha laadimist unustati treileri luuk kinni panna ja kui ka välja laadimises keegi seda kohe tähele ei pannud tuli korralik hunnik maha. Pildil olevat traktorit on veel edasi ka liigutatud, nii et pole tähele pandud 😄. Ja kuigi pildilt ei tundu hunnik võibolla kõige hullem, siis on see julgelt 5 aiakäru täit. Õnneks saime koristamisel telehandleri appi võtta. 

Näide tehnilisest probleemist, kus mandleid vedav lint on "kortsu" läinud.

Okstest tekkinud bloki tagajärg. See oli üks kõige hullemaid kohti, kus koristada, kuna sinna ei pääsenud telehandleriga ligi ja kõik tuli labidatega kühveldada. Ja juhtus ka päevi, kus selline kuhi tekkis sinna rohkem kui ühel korral..

Ja siis mõnikord juhtus ka õnnetusi. Manööverdasin telehandleriga, kui elektrijuhe jäi kopa nurka kinni, nii et ma ei näinud ja tõmbasin selle katki. Õnnetus juhtus kahe ajal öösel ja kuna kohapeal ühtegi elektrikku polnud, tuli spetsialist välja kutsuda. Ehmatus oli küll, aga õnnetusi ikka juhtub, nii et polnud hullu. Saime paar tundi passida selle eest 😀.

Veidi kehvasti on näha, aga treiler on üle ajanud ja kahe treileri vahel on suur hunnik mandleid.

Ükskord tuli paaritunnine seisak teha liivatormi tõttu.

Tööpäevad olid meil 12 tunnised (7st 7ni), graafik nii, et 7 päevavahetust, 3 vaba, 7 öövahetust, 3 vaba. Öösiti oli vahepeal väga külm, nii 0 kraadi ligi ja koju minnes olid auto aknad jääs. Eks seitsmenda päeva lõpuks olin ikka päris läbi omadega, aga raha sai teenida hästi ja need 5 kuud, mis ma seal töötasin (töö sai augusti keskel läbi), möödusid küll kiiresti. Tegelikult on tagasi vaadates kogu Austraalias veedetud aeg kiiresti möödunud, vaevalt jõuad kuskile töösse sisse elada, kui juba on aeg edasi liikuda. Nii et natuke uskumatu, aga oktoobri alguses täitus mul juba 2 aastat Austraalias! Koduigatsus käib ikka lainetena peal ja järjest rohkem on juba mõttes koju naasta 🙃.

Kirjutan siis natuke ka siinsest koroonaviiruse olukorrast. Alates jaanuarist elasin Victoria osariigis, mida kahjuks lõi koroona teine laine kõige hullemini, üheks põhjuseks kohustusliku hotelli karantiini süsteemi läbi kukkumine, nii et viirus sai levima. Juhtumite arv hakkas tõusma juulis, saavutades haripunkti augustis ning kuigi enamus juhtumeid oli Melbourne's, levis see ikkagi ka regionaalalades. Mina elasin Melbourne'st umbes 550 km kaugusel ja sinna teine laine õnneks ei jõudnud, peamiselt tänu sellele, et Melbourne pandi lukku ja sealt ei saanud inimesed enam välja. Samas kehtisid ka meile Milduras kõik piirangud - kohustuslik näomask, külas käimised ja kogunemised keelatud, kõik söögikohad ja jõusaalid kinni ning ka naaberosariigid South Australia ja New South Wales sulgesid oma piirid Victoriaga. Viimane andis kõige suurema löögi uue töö otsingul, kus suur lootus oli minna NSWsse. Augusti alguses hakkas juhtumite arv langema (haripunktis oli üle 700 juhtumi päevas, Melbourne's elab umbes 5 mln inimest) ning tänaseks ei ole juba kolm nädalat ühtegi uut juhtumit registreeritud. Eelmisel nädalal avati lõpuks Melbourne ning tänasest (23. nov) avas NSW oma piiri. Kuni NSW piiri täieliku avamiseni sai piiri ületada loaga (politsei kontrollpunktid asusid piiril), tingimusel, et ei reisi kaugemale kui 100 km piirist. Samas keegi seda väga ei kontrollinud, nii et on väga palju inimesi, kes just nii piiri ületasid. Varasemalt oli näomaskide kandmine VICis kohustuslik, kuid tänasest peab seda tegema vaid siseruumides. Üheski teises Austraalia osariigis maske kandma ei pea.

Aasta esimestel kuudel otsustas Austraalia sulgeda oma riigipiiri kõikidele turistidele ja bäkkeritele. Meile on see isegi hea, kuna töö tegijaid ei ole, siis on hetkel tööd rohkem kui küllaga. Samas on see kehv farmeritele, vahepeal arvati, et isegi kuni 20000 bäkkerit on puudu, et kõik vili korjatud saaks. Samuti lastakse Austraallasi tagasi koju vaid kvoodi alusel ja karantiini läbides, mis on kaasa toonud selle, et tuhanded austraallased ootavad koju naasmist. Samas hoiab see kontrolli all koroona viiruse leviku, hetkel on terve Austraalia peale vaid 94 juhtumit.

Seekord siis sellised jutud.

Olge tublid ja järgmise korrani!

👋

Melbourne tripp

Tere taaskord!

Jälle on viimasest postitusest juba mõnda aega möödas. Kuigi asju, millest kirjutada oleks, siis kuidagi raskeks on läinud see blogi kätte võtmine.. 

Seekord tuleb jutuks märtsi alguses tehtud Melbourne trip. Töötasime sel ajal veinikas ja kui saime teada, et kuna viinamarjad ei ole veel valmis ja meil seetõttu mõned vabad päevad tulemas, siis pakkisime veel samal päeval kotid, et poolele teele Melbourne sõita, kahe linna vaheline kaugus on 540 km. 

Melbourne's tegime esimese peatuse kuulsate Brighton beach bathing boxide ehk rannas asuvate värviliste puumajakeste juures, mis on turistide seas väga populaarne vaatamisväärsus. Praegu püsti olevad 82 majakest on ehitatud rohkem kui sajand tagasi, ning kuna neid enam ehitada ei tohi, siis on hütid päris krõbeda hinnaga. Ja majade erinevaid värvilahendusi on väga tore vaadata!

Ööbimiskohaks valisime kesklinna lähedal asuva hotelli, kuhu saime auto parkida ning järgnevad päevad liikuda jala või trammiga. Asjad ära pandud suundusime linna peale. Võtsime jõe ääres joogid, käisime söömas ning õhtupimeduses läksime Melbourne pilvelõhkuja Eureka 88ndal korrusel asuvale vaateplatvormile vaadet nautima.

Eureka on see kõrge kullast tipuga maja

Teist päeva alustasime Carltoni õlletehase tuuriga. Kahjuks tootmise osas pildistada ei tohtinud, aga igal juhul oli põnev. Lisaks saime peale tuuri lõuna, kus oli kuus erinevat toitu, mis olid paari pandud erinevate õlledega. Väga maitsev!

Seejärel hüppasime läbi Queen Victoria turult, sõitsime vanaaegse trammiga, külastasime 3D interaktiivset kunstinäitust ning õhtul saime veel kokku teiste eestlastega, keda Eesti Majast tundsime, juhuslikult tulid nad samal ajal Melbourne külastama.

6 erinevat Carltoni õlle ning maitsev lõuna 😋

Queen Victoria turult võib leida kõike mida soovid, alustades riietest, kuni värskete juurikate ja delikatessideni. Meie nautisime päikesepaistelisel päeval jäätist ning ostsime omale mõlemad ehted. 

Melbourne's on 250 km trammiliine, mis on väidetavalt maailma pikim toimiv linnasisene trammivõrgustik. Ringi sõidavad ka mõned vanemad korda tehtud uunikumid ning kesklinnas on sõit tasuta.

Kolmandal päeval sõitsime Melbourne'st veits välja ning võtsime ette veel ühe huvitava atraktsiooni (võibolla veidi populaarsem laste seas 😄), läksime sõitma Puffing Billy auruveduriga. Edasi külastasime Mount Dandenong vaateplatvormi, kust avanes vaade linnale (pildil väga hästi ei näe 😀) ning seejärel alustasime Melbourne'st tagasisõitu.

Ööbimiskohaks leidsime väga korraliku tasuta ala, mis oli üllatavalt populaarne. Küll aga avastasime sööki soojaks tegema hakates, et vajalikud asjad olid Mildurasse jäänud. Õnneks polnud hullu, panni asemel sai potti kasutatud ja õli saime sõbralikelt naabritelt 🙂. 

Puffing Billi auruvedur

Mount Dandenong vaateplatvorm

Vaade telkimiskoha ümbrusele

Melbourne minnes olime veidi ärevad, kuna seal oli viirus just levima hakanud. Nüüd aga tagantjärgi vaadates, olen väga õnnelik, et saime veel õigel ajal ära käidud. Ja muidugi jäi palju nägemata, aga kõikjale ei jõuagi 🙂.

Järgmise korrani!

Olge tublid!

👋

Silokunst

Töö veinitehases 🍷

Hei!

Meie uueks tööks oli viinamarjasaagi koristuse ajal veinitehases töötamine. Austraalias esmakordselt olime Kelliga erinevatel ametitel, nii et päeva jooksul palju kokku ei puutunud. Mina olin valgete viinamarjade pressimises ja Kelli tsentrifuugis.

Kirjutan natuke üldisemalt veinitehase tööst. Põldudelt masinatega korjatud viinamarjad jõuavad tehasesse veoautodes läbides esimesena sample hut'i ehk proovi võtmise maja. Seal vaadatakse viinamarjade kvaliteeti, täpsemalt suhkrusisaldust ja kui palju oksi on laadungis. Edasi sõidavad veoautod kaalule ning seejärel crusherisse ehk viinamarjade purustajasse, kus marjad autolt maha laaditakse. Peale purustamist jõuavad marjad pressi, kus need pannakse suurde masinasse, mis kogu mahla välja pressib. Sellele järgnevad floatation, tsentrifuge ja cross flow, kus kasutatakse erinevaid masinaid, et mahl puhastada ja sellest valmisprodukt ehk vein saada. Erinevates etappides lisatakse veel mahlale hunnikus aineid, et kõik ebavajalik ära tappa ja siis aineid, et varem pandud kemikaale tasakaalustada 😀. Natuke parema ettekujutuse saamiseks lisan pilte 🙂.

Viinamarjad saabuvad kastides, mille külge kinnitatakse konks ja kallutatakse kast ümber. 

 Veoautolt maha laaditud viinamarjad liiguvad edasi läbi purustaja pressi.

Pressi tünnide ala, kus mina töötasin. Kui töö käis täie hooga oli seal kerge voolikute segapundar 😀 . Pildil paremal olevatest järjestikustest metalltorudest tuli mahl meie alale sisse ning läbi voolikute liikus tünni. 

Pressi ala üheks peamiseks tööks oli sinna jõudnud mahla edasi pumpamine floatationi alale. Selle jaoks tuli aegajalt pump tööle panna, oodata, kuni tünn tühjaks saab ja pump välja lülitada. Ning nii senikaua kuni antud sorti viinamarju see päev sisse tuli. 

Teiseks suureks ülesandeks oli mahla edasi transportimiseks vajaliku tee tegemine. Teada oli algtünn ja lõpptünn ning tee tuli teha voolikute ja pea kohal jooksvate metallist torudest püsivate liinide (overhead line) abil. Esimesel nädalal oli see veidi keeruline, kuna liinide kaarti ei olnud, kuid töö käigus sai kiirelt selgeks, mis kus välja jõuab 🙂.

Pressi alalt väljumine. Pildil vasakul on mahla jahutavad spiraalid ja paremal overhead liinid, mille kaudu saatsime mahla floatationi alal olevatesse tünnidesse.

Voolikute kinnitamiseks kasutasime suuuuuri mutrivõtmeid, pildil võrdluseks A4 paber.

Veinitehase alal on palju suuri tünne, millest igaüks mahutab tuhandeid liitreid mahla, meil enamus mahutasid 270 000 liitrit. Ainete lisamiseks ja vedelikutaseme mõõtmiseks tuleb ronida tünnide otsa, kus on liikumiseks kõnnirajad. Minul õnneks kõrgusekartust pole, aga näiteks Kellil võttis jala värisema 😄.

Vedeliku taseme mõõtmiseks kasutatakse mõõdulindi otsa kinnitatud taldrikut. Taldrik tuleb lasta kuni vedeliku pinnani ja siis mõõta kui mitu cm on tangi ülaservani. Vaid paari cm-ga möödapanek tähendab juba sadades liitrites koguse erinevust.

Üks igapäevastest ülesannetest oli tünnide puhastamine teatud ainega. Selleks tuli ühendada pump ja teatud järjejorras kraane keerata, et pump õigesti tööle saada. Alguses oli see vähe keeruline, kuid nagu muude ülesannetegagi sai ruttu selgeks 🙂.

Keemia lisamine mahlale. Ülemisel pildil äärmiselt mürgine sulfur ja alumisel lahus, mida tuli veini tilgutada, et see võimalikult hästi lahustuks.

Mahla transportimiseks tuleb teha sisse ja välja maitsmisi veest mahlaks/mahlast veeks, et kogu voolikutesse jääv mahl tünni jõuaks. Sisse maitsmisel saadetakse alguses vesi ja kui vesi muutub mahlaks tuleb kraanid ümber keerata, et mahl tanki hakkaks jooksma. Välja maitsmisel toimub vastupidi, peale mahla saadetakse vesi ja kui see tünnini jõuab tuleb kraane keerata. Kelli pildil välja maitsmist tegemas.

Tünnide ääreni täis panemiseks kasutatakse kahte inimest. Üks on üleval ja vaatab, kui täis hakkab saama ning õigel hetkel karjub all olevale, et see ruttu kraanid ümber keeraks. 

Kui hooaja lõpu poole valged viinamarjad otsa said, suunati mind ümber punastesse. Seal oli ülesandeks tundide kaupa vaadata kandilist tünni ja kui marjade/vedeliku tase liiga kõrgeks läks, siis tünnist tulevat ust natuke kinnipoole panna. Ehk ei midagi põnevat 😀.

Vahepeal juhtus ka õnnetusi, õnneks mitte minu vahetuses. Näiteks ühel korral kui transporditi mahla ühest tünnist teise oli esimesel tünnil kogemata kaas peale vajunud, nii et pump imes tünni vaakumisse ja lõpuks ka tünni seinad sisse. Piltidel sisse imetud tünn ja võrdluseks norm tünn.

Teine kord juhtus õnnetus punaste viinamarjadega, kus kogemata tehti valearvestus ja üritati liiga palju marju ühte tünni panna. Lõppes see sellega, et tünnil läks pealne nagu konservikaas lahti ja ümbrus oli ühtlaselt kaetud punaste viinamarjadega.

Või siis ei olnud tünni uks piisavalt tugevalt kinni keeratud.. Punane mahl/ vein oli nii määriv, et kui seda kahe sekundiga maha ei pesnud oli juba hilja. 

Või läks mahl käärima, nii et vahutas uksest välja 😀 

Kokkuvõtteks võib öelda, et veinika töö oli üks minu lemmikuid, mida Austraalias teinud olen. Kui midagi häiris, siis teadmine, kui palju keemiat veini sisse läheb 😄  ja tohutu veekulu, mis osadel andmetel on isegi kuni 700 liitrit ühe liitri veini valmistamiseks. Õnneks asus veinika taga tamm, kus nad ise vett puhastavad, aga igapäevane kulu oli ikkagi tohutu. Siiski tekkis tahtmine järgmine aasta tagasi minna, eks paistab, mis saab 🙂.

Öise vahetuse plusspooleks olid hommikused kaunid päikesetõusud.

Järgmise korrani! Nautige Eesti suve! 🌞

👋