Idakalda tripp

 Hei!

Valmistuge nüüd pikaks postituseks paljude piltide ja videodega 😊.

Ma ei ole kindel, kas siin blogis sai see kunagi välja öeldud, aga kui Kelliga reisima hakkasime, siis meil oli plaan Austraaliale ring peale teha. Ühel hetkel saime aru, et sellest ei tule midagi välja ning uueks plaaniks oli teha kaheksa ehk minna mööda idakallast üles ja uuesti keskelt alla tulla. Ka sellest ei tulnud midagi välja, kuna jäime väga pikalt SA ja Victoria kanti pidama. See aga tähendas, et üks suur osa - Austraalia idakallas oli täitsa avastamata. Otsustasime selle vea parandada kui selgus et jõulude ja aastavahetuse ajal on meil heinaka töölt umbes poolteist nädalat puhkust. Üldiseks plaaniks oli sõita otse Queenslandi ja hakata mööda kallast alla tulema jõudes aastavahetuseks Sydneysse. Kuna ajakava väga teha ei osanud, siis otsustasime kõike vaadata jooksvalt.

Cobramis sõiduks valmistudes.

Trippi alustasime 24. detsembri keskpäeval kui lõpetasime tööpäeva ja hakkasime Queenslandi poole sõitma. Kuna tegemist oli siiski jõuluõhtuga, siis valmistasime omale eelneval päeval ahjukartuli, sealiha ja praekapsa, mida õhtul karavanipargis nautida saime 😋.

Esimesel päeval sõitsime ligi 700 km jättes teiseks päevaks umbes 900 km. Siiski jõudsime sinna mahutada väikese matka Kaputar rahvuspargis, kust avanesid imelised vaated. 

Õhtuks jõudsime Queenslandi linna nimega Bundaberg. Queensland on Austraalia suuruselt teine osariik ning elanike arvult kolmas, olles koduks veidi üle 5 miljonile elanikule. Osariigi pealinn on Brisbane, mis on Austraalia suuruselt kolmas linn. Queenslandi loodus on väga mitmekesine, leidub nii mägesid, koskesid, vihmametsi ja kauneid liivarandu kui ka Austraaliale omast vähese taimestikuga kõrbe- ja savannialasid. 

Enne reisi alustamist olime broneerinud vaid kolm asja, millest kahjuks ükski täide ei läinud. Esimene neist oli Suure Vallrahu ääres snorgeldamine ja sukeldumine, mis jäeti ära halva ilma tõttu. Kuna meil olid kõik päevad loetud, siis kahjuks ei saanud paremat ilma ootama jääda, kuid meie õnneks maksti meile kogu raha tagasi ja leidsime ka mõnes mõttes alternatiivse tuuri külastada Fraser'i saart. Fraseri saar on Austraalia mandri idaranniku lähedal asuv maailma suurim liivasaar, mis kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse. Saare pindala on 1840 km². Päeva jooksul saime snorgeldada (kahjuks midagi erilist ei näinud), sõita kajakiga mangroovide vahel ja merel ning teha lõbusõitu paadi taha kinnitatud "diivanil". Õhtu lõpuks olime Kelliga mõlemad päikesest põlenud ja väsinud, aga päevaga väga rahul. 

paat, mis sõitis nii maal kui merel

  

Ööbima läksime homesteadi ehk turismitalu moodi kohta, kus üheks atraktsiooniks pakutakse hobumatkasid. Meie suureks õnneks mahutati meid järgneval päeval ühte gruppi, nii et saime täide viia veel ühe tegevuse, millest oleme Kelliga rääkinud juba alates sellest kui Perthist sõitma hakkasime. Matka juures oli hea, et ühes rodus minemise asemel julgustati meil hargneda ja proovida ka traavi. Kuna hobused läbivad seda matka igapäevaselt erinevate inimestega, siis neil oli tee juba peas ja juhendamist nad ei vajanud. Küll aga olid nad veidi põikpäised ja kui ikka traavida ei tahtnud, siis seda ka ei teinud. Või siis mõnikord alustasid traavi ilma ette hoiatamata 😁.

Matk tehtud ning tuju hea sõitsime edasi Brisbane'i, kus olime omale kesklinna lähedal kinni pannud hosteli toa, et saaks auto ära parkida ja linna peale minna. Mida aga ei olnud oli vaba parkimiskoht. Kuna auto on meil pikk ja kõrge, siis ühtegi maa-alusesse parklasse me ei mahu ning kõik tänava ääred olid kinni pargitud. Tiirutasime siis veidi aega ringi kuni mõne minutilise jalutuskäigu kaugusel ühe tänava leidsime. Aga stressi oli sellest tiirutamisest ja otsimisest rohkem kui oleks tahtnud. Brisbane's jalutasime niisama ringi, käisime vaaterattaga sõitmas, söömas ning õhtu lõpuks jõime jõe äärses baaris kokteile.

Kuna Brisbane's looduslikku randa, kus ujuda pole, siis on jõe äärde ehitatud kunst rand, kus kõik ujumas ja aega veetmas saavad käia. Pilt on tehtud umbes 8 ajal õhtul, kus rahvast oli veel küllaga.

Järgmisel hommikul suundusime Tamborine rahvusparki vihmametsadesse. Teadsime kogu aeg, et Austraalia idakallas on võrreldes läänekaldaga rohkem rahvastatud ja sellel hetkel oli ka vaheaeg ning puhkused ehk inimesed reisisid ringi, aga selliseid rahvamasse ikkagi ei oodanud. Kuna parklad jäid väikeseks pargiti kõikjale tee äärtesse ja nii kui auto juurde läksid jäi mõni auto ootama, et juba minema sõidaksid. Õnneks metsa vahel matkates see nii palju tunda ei andnud ja sai loodust ka nautida.

Külastasime Witches Falls veinikat, kus maitsesime erinevaid veine ja sõime kerge lõuna. Endalegi üllatuseks ostsime kaasa sauvignon blanc'i, mida tavaliselt ei joo.

Rahvuspargis käidud suundusime edasi suvituslinna Gold Coasti, kus käisime 230m kõrguselt vaadet nautimas, saime paari eestlasega kokku ning käisime SUP lauatamas.

Järgmisel hommikul ootas meid ees Spirngbrook rahvuspark oma vihmametsade ja koskedega. 

Õhtuks oli plaanis sõita veel veidi lõuna poole kui ühel hetkel asja uurima hakates selgus, et kõik karavanipargid ja ööbimiskohad on täis. Ja nii lähima 1,5h sõidu kaugusel enne kui pimedaks läheb. Seal piirkonnas ei olnud ka ühtegi tasuta telkimiskohta, kuhu muidu hea meelega oleks läinud. Sellel hetkel hakkasid küll need rahvamassid natuke üle viskama.. Lõpuks leidsime läheduses ühe motelli, nii et jäime ööbima Gold Coasti lõunatippu.

Ja nüüd tuleb taaskord juttu koroonaviirusest, mis meie plaanid sassi keeras. Nagu alguses kirjutasin oli meile enne reisi algust kolm asja broneeritud, millest ükski ei õnnestunud. Esimesest juba kirjutasin ja kaks teist asja olid aastavahetuse ööbimine Sydney's ja õhtune paadikruiis jõele vaatamaks ilutulestikku. Aga vahetult enne jõule tekkis Sydney's viirusepuhang, mistõttu Victoria pani oma piiri  New South Wales'iga kinni. See tähendas, et kõik, kes on Syndey's käinud enam siseneda ei tohi ehk me ei oleks enam koju saanud. Lõpuks tühistati ka meie kruiis ära, mille eest saime õnneks raha tagasi, aga mure oli suur - vajasime uut plaani. Ja ega see siis tulemata jäänud 🙂.

31. jaanuari hommikul külastasime Blue Mountain'si rahvuspargis asuvat Kolme Õde ning vaatamata piirangutele otsustasime, et peame Sydney ooperimaja ka ikka ära nägema. Võtsime suuna ooperimaja ees asuvale ringteele (kus tegime ühe ringi asemel kolm, sest Kelli ei saanud kuidagi kaamerat tööle 😀), pöörasime otsa ringi ja  lahkusime Sydney'st seal peatumata.

Kolm Õde olid kahjuks uduloori sees. Õnneks lähemale minnes oli veidi selgem ja nägime need kivid ära ikka.

 

 

Edasi sõitsime läbi Austraalia pealinna Canberra, kus oli veidi rohkem seiklusi kui plaanis. 19. sajandi teisel poolel tekkis austraallastel vaidlus, kas pealinnaks saab Sydney või Melbourne. Peale pikka arutelu jõuti kompromissini, et ehitatakse täitsa uus linn New South Walesi osariigi alale ja et see peab jääma Sydney'st vähemalt 160 km kaugusele. Peale kaalumist valiti asukoht, kus see praegu on ning nimeks hääletati Canberra. New South Wales eraldas 2358 km² ala, mis sai nimeks Austraalia pealinna ala ning korraldati konkurss linna planeeringuks, peale mida algas ehitus. Kuigi suuruselt on Canberra Austraalias kaheksas linn (seal elab pea 500 000 elanikku), siis sisemaal olevatest on see suurim. Olles täielikult planeeritud linn, on linna planeeringus kasutatud erinevaid geomeetrilisi motiive nagu ringid, kolmnurgad ja kaheksanurgad. Nii asub ka parlamendi ümber suur ringtee, mille plaanisime läbi sõita. Siis aga nägime, et üks auto sõidab parlamendile lähemal asuvale ringteele ja otsustasime ka sinna minna. Suur oli aga meie üllatus, kui ühel hetkel avastasime, et see ei ole mitte suur ringtee vaid jõudsime parlamendihoone parkimismaja tõkkepuuni. Ja ümber ei saanud ka enam keerata, kuna lähedal asusid relvadega valvurid ja see oleks kahtlane olnud 😀. Ei jäänud muud üle kui keerata busside sissesõiduteele, kuna meie auto tava omadest ei mahtunud 😂, võtta parkimispilet ja sõita sisse. Maa-aluses parklas avastasime meile mugavalt, et olid olemas tualetid, mida külastasime ning seejärel parlamendihoonest välja sõitsime. Kuna viibisime seal ainult 10 minutit, siis ei pidanud ka parkimise eest maksma 😀. Aga üldmulje Canberrast väga hea ei jäänud. Kuigi tegemist on planeeritud linnaga, siis seal ringi sõitmine oli kohati segane ja ega seal midagi erilist vaadata polnud.  

Vahepeale üks niisama ringi sõites tehtud video. Kuna minu jaoks on nii paljud siin olevatest asjadest saanud tavapäraseks, siis tihti ei tule meeldegi, et võiks mõne pildi või video ka blogisse panna teile nägemiseks.

Aasta viimase päeva lõpetasime aga mägikülas nimega Jindabyne, et järgmisel päeval ronida Austraalia kõrgeimasse tippu - Kosciuszko mäe otsa. Peale matka oli plaanis sõita teistpoolt mäge alla juba Victoria osariiki ja siis suunduda koju. Nii libedalt see aga ei läinud, kuna taaskord tuli mängu koroona. Kui varasemalt ei lasknud Victoria kedagi Sydney'st sisse, siis mõned tunnid enne keskööd andis Victoria teada, et kuni südaööni saavad kõik Victoriasse siseneda ja alates 1. jaanuarist peavad kõik NSWst sisenejad olema kaks nädalat karantiinis. Peale 1. jaanuari aga ei lasta enam kedagi NSWst sisse, ka mitte Victoria residente. Väga paljud austraallased, kes olid aastavahetuseks kuskile sõitnud, pakkisidki oma asjad kokku ja suundusid koju. Kuigi meil oli piirini vaid paar tundi, siis seda läbi korralike mägiteede ja samuti ei tahtnud me oma matkamise plaane rikkuda. Aastavahetuse peomeeleolu oli küll rikutud, aga lootsime, et küll me järgmisel päeval midagi ikka välja mõtleme. Selleks hetkeks meil oligi vaid kaks nädalat jäänud heinakas töötada ja kuskil karantiinis istuda selle asemel küll ei tahtnud. Niisiis suundusime 1. jaanuari hommikul matkama. Soovituste järgi plaanisime selle teha umbes 4-5 tunniga, aga kuna tegu oli rohkem jalutuskäigu kui matkaga (kokku 13km), siis olime mõne tunni pärast juba autos tagasi. 

Ööbimiskohaks oli kergelt nõukaaegse hõnguga maja, mida muidu kasutasid suusapuhkusel olevad suusatajad. Toas lõhnas nagu oleks ahjuga köetud ja vooditel olid karetekid. Lisaks olid wc kabiinid nii väikesed, et vaevalt mahtus ukse vahelt sisse ja potil istudes olid põlved vastu ust 😀.

Koju saamiseks oli meil paar erinevat ideed. Üheks mõtteks oli läbi mägiteede sõita Victoriasse lootuses, et seal pole äkki piirikontrolli veel paika pandud. Siiski hakkasime mõlemad kartma ja võtsime suuna hoopis tagasi tuldud teele ning sealt kaudu koju. See lisas meile mõned sajad kilomeetrid ja mõned sõidutunnid juurde, kuid plaan oli paigas. Nimelt kui osariigid oma piirid lukku panid, siis üritasid nad teha nii, et piirilinnade elanikud saaksid oma tavapärast elu jätkata. Selleks loodi piiritsoon, umbes 50 km mõlemale poole piiri, kus elanikud saavad piiri ületada tõestades oma elukohta. Austraallastel endal on juhiloal kodu aadress, mida nad selleks kasutavad. Meil on aga Eesti load, nii et juba varasemalt olen näidanud Eesti lube ja siis panga väljavõtet, kus mul on kirjas Cobrami aadress. See on politseile õnneks sobinud. Jõudsime piiri äärde umbes 9 ajal õhtul ja auto nägi välja nagu oleks sellega pikal tripil käidud, nii et üle piiri me minna ei julgenud 😁. Sama päeva õhtul saabus tähtaeg, millal üldse inimesi NSWst sisse lasti, mistõttu oli kontroll päris kõrge. Tulime aga suurepärasele mõttele. Eelmises postituses mainisin, et lähedal asuval klubil on peobuss, mis inimesi koju veab. Klubi ise asub NSW poolel, nii et suundusime sinna, tegime paar jooki ja läksime siis bussiga koju. Kuna bussijuht oli juba politseile tuttav, siis meid põhimõtteliselt viibati läbi. Järgmine päev aga jalutasime auto juurde, tegime tagaistme natuke rohkem korda ja keskpäevasel ajal oli juba palju julgem üle minna ning ühtegi probleemi polnud. Siiski veidi kõhe oli küll, kuna oleksime võinud selle eest saada mitme tuhandelise trahvi, aga lõppes kõik hästi 🙂. Kui hiljem õhtuses vahetuses tööl hakkasime käima ja iga päev öösel 1-2 ajal lõpetama, siis olime ka meie juba politseile tuttavad, nii et meidki lihtsalt viibati läbi, ilma et oleks pidanud ühtki dokumenti näitama 😄.

Tripist kokkuvõtlikult rääkides võttis see kokku 9 päeva ning sõitsime maha 4600 km. Ise jäime väga rahule, sest jõudsime üllatavat palju tehtud ja nähtud. Samuti saime üle pika aja magada jälle oma katusetelgis, mis oli oiiii kui mõnus. Kelli ostis omale detsembris GoPro, nii et seekordses postituses oli selle võrra rohkem videosid. Tean, et oleksin võinud osasid veidi monteerida, aga ilmselt siis poleks see postitus siia nii pea veel üles saanud 😀.

Järgmise korrani!

👋🌞

Töö heinatehases ja elu Cobramis

Hei!

Augusti keskel sai töö mandlitehases läbi ja tekkis suur küsimus, mis edasi. Plaanisime Kelliga taas koos reisida ning minna viljahooajaks NSWsse. Sellele aga tõmbas kriipsu peale koroonaviirus, mistõttu oli NSW oma piiri Victoriaga sulgenud ja minul ei olnud kuidagi võimalik NSWsse siseneda. Samuti oli viljahooaja alguseni pea kaks kuud ning niisama passida nii kaua ei tahtnud. Gumtree'sse (interneti kuulutusteportaal) üles pandud kuulutuse peale helistas mulle Mildurast pea 500km kaugusel asuva heina eksporditehase töötaja, kes ütles, et nad otsivad eestlasi. Just nimelt eestlasi 😀, sest oma tehasesse palkavad nad juba mitu aastat ainult Eesti bäkkereid. Niisiis alustasin septembri keskel koos kahe mandli töökaaslasega tööd heina ekspordi tehases heina pressides. Algne plaan oli siia jääda umbes kuuks ja liikuda edasi vilja tööle, kuid kui ülemused kuulsid, et plaanime lahkuda, siis otsustati meie palka tõsta, nii et jäime ikkagi siia. Oktoobri keskel tuli ka Kelli ehk siis reisime jälle koos 😎.

Uueks elukohaks sai väike umbes 6000 elanikuga linn Cobram, mis asub VIC ja NSW piiri peal. Töökoht ise asub umbes 15 minutilise sõidu kaugusel NSWs ning hakkasime iga päev piiriületuse loaga piiri ületama. Elukoha leidmisega läks seekord lihtsalt. Tehasest lahkuvad eestlased olid just vabastanud väikese kahe magamistoaga majakese, mis meile ideaalselt sobis.

Kuna varasemalt olen ka veidi üldisemalt osariikide infot blogis jaganud, siis kirjutan seekord New South Wales'st. Tegemist on Austraalia osariikidest suuruse poolest viienda osariigiga, kuid kõige rahvarohkemaga, olles koduks enam kui 8 miljonile inimesele. NSW pealinn on Sydney, kus koos seda ümbritsevate piirkondadega elab umbes 2/3 NSW elanikest. Sydney on Austraaliale oluline ärikeskus, kuid linnast väljaspool tegeletakse suuresti põllumajandusega, näiteks loomade, vilja, heina, villa, puuviljade ja viinamarjaistandustega. New South Wales'i osariigis asub Austraalia kontinendi idapoolseim punkt Cape Byron'is ja kõrgeim punkt Mount Kosciuszko (2228 m) (kust avanev vaade on mu uus blogipäise pilt).

Aga tagasi heinaka juurde. Töö ise seisneb kahveltõstukitega sõitmises ja pidevalt ringi jooksmises, et kõik toimiks. Ühelt poolt masinast paneme suured heinapallid sisse, hein käib läbi masina ja teiselt poolt tuleb välja väiksemateks kuubikuteks pressitud hein, mis tuleb konteineritesse laadida.

Shed'i ladustatud heinapallid

Kelli viib forkaga heinapalli nö lauale. Hein püsib koos tänu kuuele nöörile, mis tuleb peale lauale asetamist katki lõigata/peksta.

Masinast välja tulevad pakid tuleb kaaluda ja siis tõsta võimalikult täpselt üksteise otsa ning viia konteinerisse.

Pakitud konteiner. Heinapakke tuleb korralikult üksteise vastu pressida, et uksed ilusti kinni mahuks. Nagu näha, siis eriti palju mänguruumi pole ja nii mõnelgi korral on neid uksi forka või hoopiski telehandleriga kinni pressitud 😀.

Konteinereid tõstetakse sellise suure masinaga.

Kui miskipärast konteinereid pole, siis ladustame valmistoodangu kõrvalruumi ja seda kahekorruseliselt, et vähem ruumi võtaks.

Farmi koer, kes kardab väga torme. Enamasti tuleb siis shedi ja sõidab forkaga kaasa.

Mida lähemale jõudis heinateo aeg, seda rohkem leidsime end põllul vaalutamas ja vaale ümber keeramas, et hein kuivaks. Töö oli lihtne, kõige raskem selle juures päev läbi traktoris istumine 😀. Kui hein juba piisavalt kuiv oli pressiti sellest heinapallid.

Natuke keerulisemaks tegid töö põldudel ringi jooksvad lambad, kes mõnikord eest ära ei tahtnud minna. 

Ootamatult saadeti ka mind telehandleriga põllule heinapalle tõstma. Esimene päev harjutasin nende keeramist ja üksteise otsa tõstmist ning järgnevatel päevadel laadisin juba rekaid ka.

Ega eriti palju ette näha ei ole, kui harkide otsas kaks palli on. 

Heinapallid sai veetud ühte ritta, et siis rekaid kiirelt laadida saaks.

Rekad vedasid heina põllult tehase lattu. Kõigepealt rekaid kaaluti, seejärel mõõdeti niiskust ühe terava orgiga masinaga (mida Kelli ka siin pildil teeb) torgates palle. Kui pallid on seest liiga niisked võivad nad kõrge temperatuuri ja rõhu koosmõjul põlema minna. Lõpuks tuli igale pallile ka väike silt külge panna, mis sort on ja mis põllult tulnud. 

JCBga olin põllul kaks nädalat. Muidu oli tore, aga pidev istumine väsitas ära ja põlvedele ning seljale oli väga koormav.

Lammaste ega alpakadega tööalaselt kokku ei puutunud, aga ringi tatsasid nad küll igal pool.

Vahel tuli ka rõvedaid töid teha, näiteks õli täis ämbreid tühjendada püüdes ise puhtaks jääda.

Kirjutan ka natuke, mis vabal ajal tegime, kuigi ega seal väikelinnas palju teha polnudki, käisime kohvikutes, kalal, koaalasid vaatamas ja külastasime ümbruses asuvaid linnu. Lähedal asuval klubil oli väga mugav tasuta peobussi teenus, mis inimesi baarist otse kodu ukse ette viis. Ühel korral läks päris õnnetult, kui buss puupüsti täis oli ja umbes 7 minutiliselt sõidust sai 30, kuna olime viimased, kes bussist välja said 😄.

Cobramis asub saar nimega Quinns island, kus sai koaalasid näha. Nii mõnelgi korral käisin seal jalutamas või jooksmas.

Minu tavapärasele jooksuringile jäi ka kängurude pesitsuse ala, nii et päris tihti istus neist mõni mul teepeal ees.

Kelliga käisime maasikakasvatuses, kus korjasime natuke maasikaid ja ostsime kaasa nii maitsva maasikalikööri, et järgmine kord sinna kohvikusse sööma minnes ostsime juba uue ja suurema pudeli 😋😀.

Kelli ilusat kalastamise ilma nautimas 😁.

Ükskord otsustasime oma iganädalase toidušopingu teha Cobramist 1,5h kaugusel asuvas linnas nimega Albury. Lihtsalt et ka selle linna ära näeks 😆. Ja siis tuli muidugi sealsed söögikohad üle vaadata. 

Jõuludeks saabus Eestist pakk kõige hea ja paremaga 😋. Kastis kuivatatud leivanäkse, Kalevi komme, kama ja tatart. Toidust kõige rohkem igatsen musta leiba, erinevaid pudruvalikuid ja piimatooteid.

Eelmise nädala lõpus ehk jaanuari keskel jõudis kätte aeg oma asjad kokku pakkida ning Cobramist edasi liikuda, kuna uus töö on kohe varsti algamas. Kokku veetsin Cobramis mõnusad neli kuud, mille jooksul kohtusin väga toredate inimestega ning õppisin nii mõnegi uue masinaga sõitma 🙃.

Järgmise korrani! 

👋