teisipäev, 28. mai 2019

Head aega, Albany!

Hei!

Viibin Perthis oma endisele farmerile kuuluvas majas, kus oleme õega juba pea poolteist nädalat olnud autot seiklemiseks ette valmistamas. Sellega oleme jõudnud nüüd lõpusirgele, et liikuda edasi põhja poole. Ilm on tunduvalt jahedamaks läinud ning kõiksugu gaasi- ja elektrisoojendajad on õhtuti toas sees. Aga kõigest järgemööda.
Kes blogi lugenud teab, et olime juba mõnda aega Albanys rahutud mõeldes edasi liikumisele. Põhja poole reisimiseks vajame aga suuremat autot. Peale aja arvestust otsustasime auto vahetuse teha Albanys, saades samal ajal töötada, et reisimiseks raha koguda. Nii saigi meie uueks autoks 2006 aasta Mazda Bravo.


Autos võib paberite järgi sõita neli inimest, kuid nn suicide door'idega tagumistele istmetele saavad küll ainult aasialased istuda 😄 

Pärast auto kätte saamist jäi veel üle vana maha müüa, mis tekitas omajagu peavalu. Olles mehaanilisest poolest väga heas korras, olid autol mõningad nähtavad mõlgid, mis ostjaid just juurde ei meelitanud. Vaikselt hakkas Albanyst lahkumine lähenema, Kellil kulm närvidest tõmblema ning peale paari kehva hinnapakkumist tuju langema. Meie õnneks otsis üks vanem naisterahvas omale uut autot ning neli päeva enne Albanyst lahkumist saime oma Mazda 2 müüdud sama hinnaga, mis mõned kuud tagasi ostsime 🙂. Praegu võin küll öelda, et iga kord ostukeskuste parklas manööverdades tunnen meie väikesest lillast punnist puudust 😀.


Perthi jõudes oli meil paika pandud plaan, mida autole vajame ning oma mõtetes arvasin, et oleme siin mõned päevad. Kuid nagu ikka  juhtub, siis plaanid muutuvad 😀.
Auto kuuti paigaldasime mattpõranda ja kapi, kus peal hakkavad asuma kohvrid.Tagavararehv on ka kuudis, kuna auto all on lpg paak. Kuigi ruumi tundub palju, on see meil asjadest pungil 😁. 

Tegime nii mõnegi ostu alustades lisatulede, uute rehvide ja varustusega autosse (näiteks külmik), kuid kõige suurem väljaminek oli katusetelk. Algselt plaanis olnud lahtivolditava asemel tekkis idee osta kõvakaaneline, mida on lihtne lahti teha, saab voodiriided sisse jätta ja kõige olulisemana, see on madalam ning seega väiksem tuuletakistus sõites. Hinnalt pidi see olema mõnisada dollarit kallim, kuid  kahjuks selgus, et varasema partii kvaliteedi probleemide tõttu neid hetkel Perthis poes saadaval pole. Kuna uus idee hakkas meile niivõrdpalju meeldima, et enam vana juurde tagasi pöörduda ei tahtnud, siis valisime järgmise turul oleva variandi, mis oli kolm korda kallim esialgsest..


Selle peale arutasime küll omavahel, et veidi hullud oleme, aga kui telk oli juba paar päeva katusel olnud, siis tegime veel ühe otsuse - paigaldame päikesepaneeli ka 😄. See siis peamiselt selleks, et toita külmikut, mis muidu peaks jooksma auto aku pealt ja võib selle ootamatult tühjaks teha.
Nii palju siis uuest autost. Ise oleme tulemusega rahul ja ootame juba sõitma minemist 🙂.
Peale pikka mõtlemist sai Jürist ja Sammy'st võitu nimi Archie

Senikaua kui autot ette valmistasime olime Perthis niisama tegusad. Kohtusime taaskord minu esimese farmeri ja tema perega, saime kokku Kelli sõbraga, kes saabus koos sugulasega Perthi paar nädalat tagasi, käisime Cottesloe rannas ja Lääne-Austraalia merendusmuuseumis. Külastasime Fremantle vanglat, mis tegutses kuni 1991. aastani. Vangla ehitamist alustati 1852. aastal ning selle ehitasid Inglismaalt saadetud vangid, kes pärast seal ise elama hakkasid 😀.


Veel käisime Perthis akvaariumis, kus nägime kõiksugu huvitavaid mereelukaid väikestest kaladest haide, raide, kilpkonnade, krokodillide ja Austraalia narmaskalani. Esimest korda kuulsin loomast nimega peacock mantis shrimp, kellest on ka video allpool. Ta saab kumbagi silma erinevalt liigutada, näeb 10 korda rohkem värve kui inimesed sh ultraviolet ja infra ning tema rünnakukiirus on 50 korda kiirem kui inimese silmapilgutus. Mulle tundus küll kui ultraloom 😄.






Stonefish ehk õudnäsalik on üks kõige mürgisemaid kalu maailmas

Homme hommikul aga stardime põhja poole uusi huvitavaid kohti avastama 🙂. 
Jällenägemiseni 👋

esmaspäev, 6. mai 2019

Vaba aeg Albanys

Hei!

Pole siia mõnda aega midagi kirjutanud, kuna elu- ja töökoht on endiselt samad.  Küll aga oleme vabal ajal erinevaid asju teinud, nii et juttu ja pilte tuli oodatust rohkem 😀.
Aprillis saime omapärase võimaluse kolida paariks päevaks kaunisse Albany eramajja koeri hoidma. Nimelt pidid farmeri tuttavad Perthi minema ja neil polnud oma kahte Ameerika kokkerspanjelit kuskile jätta. Meie põhiliseks ülesandeks jäi Errol'ile ja Clara'le süüa ning erinevaid ravimeid anda. Mõlemad kutsud olid äärmiselt armsad!

Õhtune jalutuskäik


Mõned pildid ka majast, mis oli küll väga ilus, kuid minu maitse jaoks natuke liiga palju nipsasjakesi. Samuti oli maja väga puhas, nii et esimesel õhtul ei julgenud midagi katsudagi 😄. Näiteks klaaside ja taldrikute all kasutasime aluseid, iga kord peale kraani kasutamist pühkisime veepritsmeid, rääkimata duši klaasseinte puhastamisest. Enda Albany koju oli peale seda kogemust küll vabastav tulla 😄.

Ootamatult sadas maha rahe.
Külmade ilmade tõttu tegime õhtul kaminasse tule.

Samal nädalavahetusel käisime Margretiga Denmarkis väikesel matkal, Šveitsi šokolaaditehases ning Bostoni õlletehases. Õhtul läksime linna peale ning pika nädalavahetuse tõttu (munadepühadel oli siin vaba nii esmaspäev kui ka reede) oli linn rahvast täis. Kui eelmisel korral olid klubis vaid mõned inimesed, siis seekord oli vähemelt poole tunnine ootejärjekord ukse taga 😁.



Ühel vabal päeval külastasime kohaliku mehe puuskulptuuride väljapanekut, kus oli väga lahedaid kujusid.


Nüüd aga veidi veel matkamisest, mida oleme viimasel ajal väga palju teinud.
Aprilli lõpu poole üllatas ilm meid mõnusa sooja ja päikesepaistega, nii et sai jälle lühikesed püksid jalga tõmmata. Tegime selle puhul 14 kilomeetrise (7 km ots) Luke Pen jalutuskäigu mööda jõeäärt. Kohati tuli tunne nagu oleks Eestis 🙂. Kui minnes nägime tee ääres kolme infotahvlit (üks neist 1x1 meetrit), siis mingil ime kombel tagasi tulles ei pannud kumbki meist ühtegi neist tähele 😀

7 kilomeetrit kõnnitud, nüüd vaja sama tee tagasi minna 😀

Kohati tänu Margretile avastasime, et Stirling Range rahvuspargis, kus veebruaris käisime ronimas Bluff Knolli otsa, on veel mitmeid lahedaid mägesid, mida otsustasime vallutada.
Esimeseks neist valisime 1052m kõrguse Toolbrunup'i. Tegemist oli meie esimese klass 5 kuuluva matkaga (siinsed rajad on kõik klassifitseeritud 1-5), mistõttu olime veidi ärevad. Pärast matkale tagasi vaadates tõdesin, et oli lihtsam kui ootasin.

Kohati väga kivine rada mäe tippu



Eelnevast matkast positiivselt meelestatud otsustasime järgmisel nädalavahetusel teha kaks klass 5 mäge ühel päeval 😄. Üks neist 783 meetri kõrgune Talyuberlup (rada 2,6km edasi-tagasi) ja teine 856m kõrgune Magog (rada 7km).  Vastupidavus sai proovile pandud ning mul tahtsid sääred krampi minna, aga ära tegime! Paneme endale tavaliselt eesmärgi, mis ajaga tahame tipust alla jõuda, mistõttu oleme iga laskumise lõpus ka mõned jooksusammud teinud 😀.

Minu algeline joonistus teile 😄 Vasakul Magog ja paremal Talyuberlup.
Puhkepaus enne tippu jõudmist. Mt Talyuberlup.

Vaade Talyuberlup'i tipust

Magog'i tipus
All ronimine täies hoos. Mt Magog.

Albany kandi loodus on väga kaunis ning mul on hea meel, et siin pikemalt peatume 🙂.
Middleton beach
Järgmise korrani 👋