Hei!
Jaanuari keskel tuli aeg Cobramist edasi liikuda, kuna meie uus töö veinitehases oli varsti algamas. Pakkisime oma asjad kokku ning sõitsime 800km oma uude koju, Adelaide külje all asuvasse väikesesse linna nimega Kapunda. Enne igat tööd kuskil suuremas ettevõttes tuleb läbida nn arstlik komisjon ehk minna ettevõtte poolt määratud arsti juurde, kes vaatab meditsiinilist ajalugu, teeb nägemis- ja kuulmistesti, alkoholi- ja narkotesti ning mõned füüsilised harjutused, et näha, kas saaksid ikka tööga hakkama. Kui olime arsti juurest positiivse tulemuse saanud jäi meil töö alustamiseni täpselt nädal aega, mille jooksul otsustasime teha väljasõidu looduskaunile Eyre Peninsulale.
Eyre Peninsula on kolmnurkne poolsaar Lõuna-Austraalias, mille pindala on 170 500km². Poolsaare majanduses on olulisel kohal nii põllumajandus, kui ka kaevandused ja turism. Meie reisi peamine eesmärk oli minna shark cage diving'ut tegema ehk siis sukelduda puuris vee alla nägemaks looduslikus keskkonnas elavaid haikalu. Kuulsime sellest juba rohkem kui aasta tagasi ning tahtsime selle kindlasti Austraalias järgi proovida!
Alustasime oma trippi 20. jaanuaril, kui Austraalias oli mõnus soe suvi. Praegu kolm kuud hiljem seda postitust kirjutades on päeval väljas vaid 16 kraadi sooja ja endalgi kade meel neid päikesepaistelisi pilte vaadates 😀. Esimene peatuskoht oli Lõuna-Austraalia suuruselt neljandas linnas nimega Whyalla, kus elab ligi 22 000 inimest. Linnas asub tohutult suur terase tööstus, mistõttu kannab Whyalla hüüdnime "Steel city" ning sealne sadam on oluline rauamaagi ekspordis. Jalutasime rahulikult sadamakail ja tegime pilte, kui vaatasin korraga kaugemale ja mulle tundus, et nägin vees ujumas delfiine. Kelli mind esimese hooga ei uskunud 😀 Aga tegime mõned kiiremad sammud ja lähemale jõudes nägimegi kahte delfiini otse sadamakai alt läbi ujumas. Peale Whyallas natuke ringi jalutamist istusime jälle autosse ning sõitsime oma esimesse ööbimiskohta, milleks oli kämpimine otse ookeani ääres.
 |
| Siinsetes randades on tavaline autoga sõita. |
 |
| Leidsime rannast siilikala. |
Järgmisel päeval sõitsime poolsaare lõunatippu ning külastasime Lincoln National Parki ja Whaler's Way Sanctuary. Tegime paar pikemat jalutuskäiku, väikese supluse ning nautisime kauneid rannikuäärseid vaateid. Ööbimiskohaks valisime kaljuäärse kämpimiskoha, kus lähedal asusid ka merilõvid, keda väga lähedalt näha saime. Minu arust üks ilusaima vaatega telkimiskohti, kus Austraalias olnud oleme 🙂.
 |
| Emps saatis jõulupakis meile kama, mis on ideaalne palava ilma lõunaks 😋 |
 |
| Lincoln National Park'is pidi olema üks instagramis tuntud rockpool ehk kivide vahel olev veekogu, kus palju pilte käivad tegemas. Läksime meiegi uudistama ja leidsime ühe väikese tiigikese, mis arvasime, et ju siis ongi see. Tegime oma supluse ja pildid juba ära, kui nägime, et inimesed tulid kuskilt teisest suunast hoopis ja saime teada, et see roheline tiigike ei olnudki õige koht 😂. Õige koht oli paarisaja meetri kaugusel kaljunurga taga. |
 |
| Siinsed covidi sildid 😀. |
Edasi suundusime Coffin Bay'sse, kus asuvad väidetavalt ühed parimad austrid Austraalias. Kuigi Kelli eriline mereandide armastaja ei ole, siis proovisime meiegi need järgi ja olid täitsa maitsvad! Väga suurte austri fännidena, oleks saanud võtta ka tuuri, kus lähed spets kostüümis vööni vees asuva laua äärde ning sealt samast püütakse söögiks austrid ehk need oleksid nii värsked kui olla saavad. See aga tundus meile natuke liig ning piirdusime restorani mereandide valikuga 😃.
Õhtuks sõitsime Port Lincoln'i linna. Mereandide poolest tuntud linna mitteametlik hüüdnimi on "Seafood capital". Samuti väidetakse, et 17 000 elanikuga linnas elab kõige rohkem miljonäre elaniku kohta Austraalias. Ja seda tänu tuunikalale, mis Tokyo'sse väga hea hinnaga maha müüakse. Nautisime õhtusöögiks pitsat ning suundusime siis karavaniparki, jäädes põnevusega järgmise päeva haikala tuuri ootama. Kuna tegemist on looduslikus keskkonnas asuvate haikaladega, kes meelitatakse paadi juurde kasutades sööta, siis kõige suurem hirm oli muidugi, et äkki ei näegi. Olime eelnevalt paari eestlasega rääkinud, ühel läks õnneks ja nägi koguni viite, kuid teised ei näinud ühtegi 🙁. Ja siis veel teine suur hirm, et äkki tuleb merehaigus peale. Selle vastu võtsime tabletti ja lootsime parimat 😃.
Tuuri päeva hommikul läksime sadamasse, kus lisaks meile tulid laevale veel ligi 40 inimest. Meie õnneks oli kaunis päikesepaisteline tuulevaba päev, nii et paari tunnine sõit sihtkohta oli üllatavalt sujuv. Lisaks pakuti kerget hommikusööki ja aegajalt võis märgata laeva kõrval ujuvaid delfiine. Sihtkohta jõudes lasti laeva ahtris asuv spetsiaalne puur vette ja visati vette hulpima ka söödaks olevad tuunikala lõpused. Inimesed jagati 6 gruppi, meie Kelliga olime teises, ning ootamine hakkas pihta. Kui alguses seisid kõik väljas teki peal ning vaatasid ootusärevalt ringi, siis mida aeg edasi, seda rohkem hakati muude asjadega tegelema. Koha peal oli aega ligi 6 tundi ning iga tunni möödudes pinge järjest kasvas. Ühel hetkel otsustati, et hakatakse gruppe järjest vette laskma, et saaks kas või suuri kalugi vaadata ja sukeldumist proovida. Igal grupil oli aega 30 min. Ma ei ole kunagi varem sukeldumas käinud ning ei osanud sellest midagi arvata. Näidati küll ette kuidas respiraatoriga hingata, aga ma mõtlesin, et mis see siis ära pole, snorgeldada oskame ju😄. Kalipsod selga pandud, oli Kelli esimene, kes vette läks. Pani pea vee alla ja kaks sekundit hiljem tuli välja tagasi, et õhku ahmida. Üritas mind veel kiirelt hoiatada, et väga raske on ja proovis uuesti. Natuke julgustussõnu instruktorilt ja mõne proovimisega oligi ta vee alla kadunud ning jõudis kätte minu kord. Kordus sama stsenaarium, mis Kellilgi. Vee alla minnes oli tunne, et respiraatorist ei tule ju üldse õhku ja paanika võttis võimust. Mul võttis paar korda rohkem proovimist, aga lõpuks olin minagi vee all. Vaade suurtele kaladele oli vinge, aga ikkagi oli pettumus, et haikala välja ei ilmunud. Lõpuks oli vees juba viimane grupp (tagasi minek 30 min kaugusel), kui korraga hakkas suur sagimine pihta, laeva kõrval nähti haid! Kui instruktotid küsisid, kes uuesti vette tahab minna tõstis terve laev käe püsti 😀. Kuna oli kiire, siis kalipsode välja jagamiseks polnud aega, aga adrenaliin oli nii laes, et külm ei tulnud meeldegi ning oligi lihtsam vee all püsida. Esimesel korral väga raske olnud hingamine oli ka palju lihtsam. Aga mida polnud oli hai. Selleks hetkeks kui tuli meie kord vee alla minna oli ta juba kaugemale ujunud ning järgmise grupi ajal ilmus taas välja, oh seda ebaõnne ☹. Aga me ei andnud alla. Kui kõik teised olid käinud, hüppasime veel kolmandatki korda vette ja nägime lõpuks hai ka vee all äraing lisaks veel kahte! Kui esimene kord mõtlesin, et sukeldumine pole ikka minu jaoks ja oleksin juba peaaegu alla andnud, siis kolmas kord ei tulnud teisiti hingamine meeldegi 🙃. Arutasime Kelliga, et ilmselt poleks nende lisa kordadeta kunagi enam sukeldumist julgenud proovida. Kõigil meeled rõõmsad suundusime delfiinide saatel tagasi kaldale 🙂.
 |
| Puuri peal oli kaks luuki, kust sisse pidi ronima. Nagu videolt näete, siis puur loksus vees päris korralikult, nii et sealt välja tulles oli olemine veidi kehvem kui sisse minnes 😀. |
Järgmiseks päevaks jäi veel üks vinge kogemus - ujumine merilõvide ja delfiinidega. Olime küll teiste reisijate tagasisidest lugenud kui väga neile meeldis, aga nii lahedat kogemust ikka ei oodanud 😀. Umbes poole tunnine paadisõit viis meid merilõvide pesitsuspaika, kus umbes i vees vette hüppasime ja otse nende kõrval ujusime. Merilõvid on väga mänguhimulised ja seltskondlikud, nii et nad tulid otse meie vahele ujuma. Veetsime vees vähemalt tunnikese, kui ronisime paati ning sõitsime 10 minuti kaugusele delfiinide juurde. Seal tuli väga kiirelt tegutseda, nii et videole oli neid keeruline saada. Tuurikas vaatas, kust suunast delfiinid ujusid, sõitis siis paadiga natuke ettepoole ja ruttu ruttu pidi vette hüppama enne kui nad eest ära ujuvad. Saime nii vette suplsata päris mitmel korral ja nägime neid väga lähedalt!
Ööbima sõitsime ühe suure suure kivi äärde, kus oli tasuta kämpimine. Ootamatult olime ööbimiskohas ainsad, aga õnneks peale väikese põõsas krabistamise midagi hullu polnud 😀. Veel hilisööl oli väljas ligi 30 kraadi sooja, nii et telgi asemel oleks mõnus olnud magada konditsioneeriga toas. Öösel läks natukene jahedamaks ja tundsime taaskord rõõmu oma katusetelgi üle.
 |
| Pildappa kivi, mida kutsutakse ka mini Uluruks (see on see suur suur kivi, mis asub Austraalia keskel) 😀. |
Jõudiski kätte reisi viimane päev, milleks jäi vaid tagasisõit koju. 6 päevase tripi jooksul läbisime ligi 2000 km. Reisi tempo oli hea, ilm väga ilus ning kogemused vinged, jäime väga rahule!
 |
| Kunstnik Martin Ron'i ja tema sõbra Gorrick'i tehtud silokunst, mille pindala on umbes 2200m². Valmimiseks kulus 480l värvi ja 28 päeva. |
