Kartulid ja lillkapsad

Hei!

Pole paar nädalat blogisse kirjutanud ja tuli päris pikk postitus. Töö ja elamise vallas on meil kõik endine - elame Albanys ja töötame köögiviljafarmis. 

Vahepeal oleme tööl rohkem tegelenud kartulitega, kuna farmer pidi välja saatma umbes 400kg kartuleid viiest erinevast sordist. Meie ülesanne oli kartulid pakkida ühe kilostesse kottidesse, kotid sildistada ja kasti panna ning kastid sildistada vastavalt, kuhu poodi minema peab. Tegemist oli seemnekartulitega, mis suundusid müügile jaekaubandusettevõttesse Bunnings (Bauhofi sarnane pood).

Kartulikottide sildistamine ja pakkimine

Lisaks oleme pakkinud turule müügiks minevaid kartuleid. Kuna need kogused on väikesed, siis oleme korjed enne pakkimist käsitsi teinud.

Kelli kartulipõllul tuhlamas 😀

Samas saime ka potato harvesteri peal töötamise kogemuse aidates kõrval asuvat farmerit. Tegemist on kartulivõtumasinaga, mis on traktori taga. Harvesteri peal on korraga tavaliselt neli inimesest, kes sorteerivad keskel jooksvalt lindilt välja mullatükid, sodi ja koledad kartulid. Kõige jubedamad on muidugi mädanenud kartulid, mida mõnedel sortidel oli väga palju 😩.
Üldiselt mulle see töö meeldis, ainult et päeva lõpuks tüütas ära kogu aeg sama asja tegemine. Õnneks saime vahepeal asukohti vahetada, mis andis natuke vaheldust. Ühe koha peal oli lisa ülesandeks lindi kiiruse reguleerimine - kui rohkem sodi tuli, siis panna aeglasemaks jne. Vahepeal tuli ette kohti, kus lint tuli täitsa seisma panna, mistõttu pidi ka traktor seisma jääma, et uusi kartuleid peale ei tuleks.

Harvesteri peal väikse vahepausi ajal. Kui lint töötab, siis on kõigil käed tööd täis.

Kartulitega töötades nägin neid isegi unes, küll kartulikottidena kastides kui silme eest nagu lindilt läbi joostes 😁. Ja muidugi oleme kilode viisi kartuleid koju vedanud 😂. Oleme väikseid kartuleid keetnud ning või ja soolaga söönud, teinud kartuliputru, ahjukartuleid ning katsetasime isegi gnocchi'sid.

Viimase korra kartulisaak, kokku umbes 3,5 kg Delaware kartulit. Pakkisime turule müügiks minevaid kartuleid ja need olid liiga suured või imelikud klientidele müümiseks. Pildil ka üks keskmise suurusega tomat, et kartulite suurusest aimu saaksite 😀

Gnocchide valmistamine

Enda farmis saime algusest peale üheks ülesandeks lillkapsaid korjata ja nendega tegeleda. Siiani oleme paar korda nädalas korjamas käinud, nii et üks käib peenarde vahel, korjab lillkapsa, lõikab lehed lühemaks ning viskab siis teisele. Teine sõidab ATVga kõrval ning jagab kapsad suuruse järgi ATV taga kärul asuvatesse kastidesse. Kui keegi kolmas on ka abiks, siis saavad kaks tükki korjata ja töö läheb palju kiiremini. Peale korjamise lõpetamist shedi tuleb lillkapsad enamasti pesta ja ümber pakkida pannes kastidesse ka kilekotid. Eelmises postituses oli pilt suurest kollasest kastist, kuhu neid korjame. Üks lillkapsaid täis kast kaalub umbes 30 kilo ja üksi neid tõsta ei jõua. Parematel päevadel korjame umbes 15 kasti, ühes 12-16 lillkapsast.

Farmis töötamisest veel niipalju, et kasutame väga palju teravaid nuge. Enamasti enne korjama minemist teritame need alati ka üle, et lihtsam oleks. Mina olen omale üks kord korralikult sisse lõiganud, Kelli mõned korrad rohkem 😄.
Panen siia mõne pildi farmist.

Teel põllule

Üks tore asi aussis farmides töötamise juures on, et saab auto kastis sõita 😀

Farmis jooksevad vabalt ringi kuked, siidikanad, merisead, vist kalkunid ja kaks koera.

Täitsin istutusaluseid mullaga. Pildil paremal on mullatünn, mis mahutab umbes 60 liitrit. Selliseid kulus 4 tükki, et etteantud arv aluseid täita. Kelli ülesanne samal ajal oli segumasinaga mullasegu valmistada mulle.

Istutusalustele pannakse seemneid kas käsitsi või masinaga, oleneb taimest. Näiteks ühel korral pidin käsitsi igasse auku panema 2 seemet, mis oli päris täppistöö.

Vabadel päevadel käime alati kuskil Albanys või ümbruskaudsetes kohtades ringi.
Külastasime Anzac'i keskust, mis on muuseum I maailmasõja kohta. Just Albany oli see linn, kuhu tuhanded austraallased kogunesid, et laevadega Euroopasse sõita. Meile ootamatult lasti külastamise päeval kell 12 kahuripauku, mille ka videole sain 🙂.

Anzaci keskuse juures asub Briti kunstniku Bruce Munro installatsioon Field of Light, mis kujutab endast 16 000 lambikest sõjas hukkunute mälestuseks.

Albanys poodides käimine on veidi keeruline, kuna tööpäevadel pannakse kõik juba kell 18 kinni, sealhulgas ka toidupoed välja arvatud üks. Paaril korral oleme külastanud kasutatud riiete poode, et uuendada oma garderoobi ja osta paar soojemat riiet, kuna Austraalia talv hakkab tulema. Samuti oleme soetanud raamatuid, mis peale läbi lugemist tuleb kuskile sokutada, sest autosse need meil ei mahu 😄. Ühe krimka olen juba läbi lugenud ning kaks teist raamatut on pooleli.

Lõppu veel erinevaid pilte, mis teinud/näinud oleme.

Albanys toimus kite fiesta ehk tuulelohede festival

Ei saa me üle ega ümber kohvikute külastamisest 😋

Igal pühapäeval toimuv boatshed market, kus mängib elav muusika ja saab kohalike farmerite saadusi osta ning kohalikku käsitööd.

Nädalavahetusel turul käies oleme pagaritelt ostnud rukkileiba.

Kelli tehtud imemaitsvad maisihelbe-rosina küpsised 😋

Selleks korraks kõik! 👋

Jälle uus kodu!

Hei!

Kui eelmises postituses kirjutasin meie uuest tööst köögiviljafarmis ja elukohast Albany hostelis, siis jõudsime vahepeal jälle kolida 😀 Elame endiselt Albanys, kuid nüüd eramajas, kus üürime tuba.

Laupäeval käisime tuba üle vaatamas ning tegime omanikuga kokkuleppe esmaspäeva õhtul sisse kolida (eelmine üürnik lahkus esmaspäeva hommikul). Kuna aga meie nädal hostelis lõppes pühapäevaga ära ja kohe kuidagi ei raatsinud ühe öö eest juurde maksta, siis otsustasime puudu jääva öö üle pika aja telgis veeta.

Vaade hosteli toa aknast

Peale korteri vaatamist külastasime bakeryt, kust ostsime soolase piruka, visitor center'it, kus saime virtuaalreaalsus prillidega Albanyt avastada, kohvikut, kus jõime kohvi ja sõime magusat scone'i ning raamatupoodi. Väljas kohvitamisele ja söömisele kulub meil omajagu raha, kuid naudime seda väga 😋.

Värsked scone'd, mmm....

Pühapäeva hommikul pakkisime kõik asjad autosse ning suundusime Porongurup'i rahvusparki Granite Skywalk'i. Tegemist on 1,9 km pikkuse rajaga, mis viib 670 meetri kõrgusele kivide külge kinnitatud vaateplatvormile. Enne ronima hakkamist väitis Kelli, et raskusastme poolest on see 'walk in the park', mis tõele ei vastanud 😀 Aga vaade ülevalt oli super!

Nii see algas

Mõttejõuga kivi hoides

Natuke veel minna..

.. ja peale tunniajast ronimist kohal!

Kõrgustest alla jõudes külastasime Porongurup'i veinifestivali, kus maitsesime kõiksugu erinevaid veine ning ostsime ühe rieslingu koju kaasa. Lisaks nautisime muusikat, sööki ja saime tünnis viinamarju tampida!

Õhtul tuttavasse Cosy Corner telkimispaika jõudes selgus aga, et kõik kohad on juba täis. Õnneks lubas üks lahke meesterahvas meil osa tema telkimisalast kasutada, mis säästis meid järgmisesse telklasse sõitmast. Nautisime festivalilt ostetud veini ning üle pika aja telkimist. Olin mures, et öösel hakkab jahe, kuid nii sooja ööd pole mul siin veel olnud.

Järjekordne veiniklaaside upgrade 😁

Hommikul suundusime lähedal asuvale vaateplatvormile ja Shelley Beach randa. Vaateplatvormilt üritasid parasjagu õhku tõusta liuglangevarjuga lendamist  õppijad (inglise keeles paragliding), kellel see hästi välja ei tahtnud tulla. Peale seda, kui üks neist platvormi all võssis maandus, otsustas instruktor ette näidata, kuidas see olema peaks. Tal tuli see muidugi välja nagu nii muuseas tõuseks õhku ning peale väikest lendu maandus põhimõtteliselt meie kõrvale 😀 Ma polnud varem nii lähedalt liuglangevarjuga lendamist näinud ja tekkis tahtmine ise ka proovida. Äkki kunagi õnnestub..

Albany'sse naastes kuulsime rannas ääres autode võidusõidu häält ning tuli välja, et linnas toimub Racewars, kus kõik asjaarmastajad saavad oma autoga võistlema minna.

Vaatasime mõnda aega autosid, misjärel suundusime oma uude koju sisse kolima.  Peale meie elab siin kolm inimest - tudeng Hong Kongist, jalgpalli edendaja Indiast ning kahjuritõrjur Inglismaalt. Omanik ajab inimeste nimed ja ametid veidi segi ning korterikaaslastega tutvudes sai varem kuuldud Tiffanist Fiona, ametnikust jalgpalliga tegeleja ning austraallasest inglane. Meid oli neile tutvustatud kui abielupaar Prantsusmaalt 😂.
Korteris on mõnusa suurusega köök ja ka ahi (mille väljanägemist veidi tuunisime), mistõttu hakkasime erinevaid roogi valmistama ning üritame kasutada ka töölt kaasa võetud köögivilju. Valmistasime kartuli-hakkliha vormi kõrvitsaga, köögivilja stir fry munanuudlitega, täidetud pannkooke, brownie, aurutasime lillkapsast ning valmistasime erinevaid kapsasalateid. Meie korterikaaslased arvavad, et oleme suured kokkajad 😁.

Natuke sai asju koju kaasa toodud..

Kõik ahjul olevad kirjad olid maha kulunud, mistõttu kirjutasin need markeriga uuesti 😀

Kartuli-hakkliha vorm kõrvitsaga

Köögivilja stir fry munanuudlitega

Brownie (laisa inimese oma ehk tehtud pulbrist, aga väga maitsev!)

Kolmapäeval oli töölt vaba päev ning suundusime Two Peoples Bay looduskaitsealale. Tegime seal väikese jalutuskäigu mööda äärmiselt kauni vaatega rada ning külastasime Little Beach'i.

Little beach

Laupäeval külastasime farmerite turgu, mis toimub Albanys igal nädalal. Kõik ümbruskonna farmerid tulevad oma kaubaga kohale, kaasa arvatud meie oma. Ostsime ploome, virsikuid, maasikaid ja pagarikoja saia.
Pühapäeval käisime Nanarupi rannas. Jalutasime liival umbes 3 tundi, kuni kõht oli nii tühi, et jalad enam liikuda ei tahtnud.

Enamus inimesi sõidab randa autoga tulles surfama, kalastama või niisama perega aega veetma.

Peale jalutuskäiku sõime kalmaarirõngaid ja haikala friikartulitega. Kuna söömise lõpus hakkas toit mõlemal suus ringi käima, siis otsustasime end kohvi ja koogiga premeerida 😀.

Eelmisel nädalal tegime suhteliselt vähe tööd, kuid nägime väga palju kauneid kohti 🙂.

Pilt tõestuseks, et oleme tööd ka teinud 😀 Hakkame just lillkapsaid pesema.

Järgmise korrani 👋

Põllutööline Kaili

Hei!

Meie uus kodulinn - Albany!

Varsti täitub juba nädal, kui oleme Kelliga elanud pea 30 000 elanikuga ookeaniäärses linnas nimega Albany. Külastasime Albany't umbes kuu aega tagasi telkides kahel ööl linna läheduses, kuid pikemalt siin ringi vaadata ei jõudnud.

Lähen aga ajas tagasi eelmisesse laupäeva, kui elasime veel Perthi lähedal Bindoonis. Enne lõunasse sõitu oli meil veel üks vaba päev ning otsustasime Kelliga külastada Gingini basseini. Tegime väikse supluse ja lugesime raamatut, misjärel suundusime söögipoolist otsima.

Suur oli aga meie üllatus, kui laupäevasel päeval veidi enne kella nelja pärastlõunal olid nii linna kohviku kui ka pubi köögid juba suletud. Istusime just pubi ees autosse, et Bindooni bakery'sse suunduda, kui korraga astus majast välja meid 300 km eemal Waginis aidanud puksiirijuht. Tundub, et Austraalia on ka väike ning peab silmadkõrvad lahti hoidma ega tuttavaid ei kohta 😁

Väike magustoit peale pie'd. Ma sõin magusaisu puududes soolase pie peale pitsalõigu 😀

Õhtupoole külastasime veel viimast korda viinamarjaistandust ning hakkasime seejärel oma asju autosse mahutama. Nagu arvata võite tähendab see, et meie väike neljarattaline on pilgeni asju täis 😀. Pühapäeva hommikul lõpetasime veel viimaste asjade pakkimise, misjärel võtsime suuna 500 km kaugusel asuvasse Albanysse. Tee peal tegime tankimise ning söögipausi ja veidi enne kella kuute jõudsime oma järgmisesse elukohta - Albany hostelisse. Ning juba järgmisel päeval suundusime uuele tööle!

Alustasime tööd Albany läheduses köögiviljafarmis täites kõiksugu erinevaid ülesandeid. Siiani oleme põllul rohinud, kõblanud, väetanud, istutanud, erinevaid vilju korjanud, pesnud, sortinud ja pakkinud. Ehk kokkuvõttes töö on väga mitmekülgne ning füüsiline ja valutavad nii käe- kui ka jalalihased 😁 Erinevalt meie kliimast on siin võimalik aasta läbi taimi istutada ja erinevaid vilju saada, nii et tööd peaks praeguse seisuga jätkuma paariks kuuks.

Peale paaritunnist kartulite pakkimist

Kõblaga Kaili. Juba eelmises farmis otsustasin, et austraallaste jaoks on lihtsam kui minu nimi on Kaili. Nüüd on veel endal vaja harjuda, et sellele nimele reageerima pean 😄

Hostelis jagame tuba teoreetiliselt nelja, kuid ilmselt kahe noormehega. Nimelt oleme peale nädalaajast siin viibimist vaid kahte neist näinud, üks Itaaliast ja teine Iirimaalt, kuid voodite järgi tundub nagu 2 inimest peaks veel olema 😄 Enamus siin hostelis elavatest backpacker'itest töötavad 30 km kaugusel asuvas lihatööstusvabrikus, kus juttude järgi on kohutav töötada, kuid palk on hea. Nii ka kaks meie toakaaslast.
Mina olin alguses väga skeptiline hostelis elamises, kuna kartsin, et mul pole siin piisavalt privaatset ruumi. Nüüdseks olen aga juba harjunud ja peale kahenädalast Kelliga shed'is elamist ongi tore vähe teiste inimestega sotsialiseeruda 😀. Kuigi reede õhtul kell 9 oli mul silm juba poolkinni ning allkorrusel toimuvast sünnipäevapeost ei tahtnud ma midagi kuulda.

Meie toanurk

Minu small dragon animali nisupadi, mille ostsin lohutuseks, et pean hostelis elama

Farmi, kus töötame, peab farmer Andrew koos oma naise Jocelyn'iga. Peale meie töötavad seal veel paar austraallast ning umbes 6 inimest Myanmarist, kes väga inglise keelt ei räägi.

Farmis kasvatatakse kõiksugu erinevaid vilju alustades meile tuttavatest kartulitest ja kapsastest lõpetades mitte nii tuntud pak choi, brokkolini ja daikoniga.

Pildil daikon ehk hiina redis ning fennel ehk apteegitill

Saades ühel päeval pakkimiseks ette köögiviljade nimekirja, siis olime suhteliselt nõutud, kuna nime järgi teadsime ainult mõnda üksikut ning juba ainuüksi peete oli kolme erinevat sorti vaja 😀 . Kuid kui eelmisest farmist saime koju kaasa võtta viinamarju, siis siinsest neid samu tuntud ja tundmatuid köögivilju! Valisime päris pikalt, kuna enamus asjade kohta ei olnud kindlad, kuidas neid valmistada 😁

Meie ühe päeva saak, kui võtsime asju, mida natukenegi teame

Lõpuks saabus kaua oodatud nädalavahetus, kui saame hommikul natuke kauem magada ning nädalasest tööst väsinud lihased veidi puhata 💪. Nädalavahetuse toimetustest kirjutan juba järgmine kord.
👋