Taaskord veini lainel 🍷

 Hei!

Seekord kirjutan meie viimasest töökohast, milleks oli veinitehas! Töökoht asub Lõuna-Austraalias Adelaide külje all Barossa piirkonnas ning valmistasime peamiselt Eestiski tuntud veini Jacob's Creek. Lisaks tehti samas tehases George Wyndham'i ja veidi kallimasse sortimenti kuuluvaid St. Hugo veine.

Chateau's asus kontor ja puhkeruum

Töö algas jaanuari lõpus pooleteise nädalase sissejuhatusega. Kuulasime kuidas töö tehases käib, ohutuse kohta, tegime tehase alal tuuri (sellel hetkel tundus see täielik labürint 😀), saime valmis veine maitsta kuulates juurde veinitegijate kommentaare ning läbisime manual handling ehk manuaalselt käsitsemise õpetuse, et oskaks  raskeid pumpasid ja voolikuid vedida endale liiga tegemata. Pooleteise nädala käigus läbisime ka confined space koolituse, millega anti luba ronida väikestesse kinnistesse ruumidesse, antud juhul siis veinimahutitesse. Pidime läbima ka praktilise osa, milleks oli kolm korda mahutisse sisse-välja ronimine ja seda läbi pisikese ukse. Meil oli Kelliga küll hirm, et jääme sinna kinni, aga õnneks reaalsuses asi nii hull polnud. Kui siis vaid veidi ebagraatsiline😃. Nii põhjalikku sissejuhatust ja mõnusat puhkeruumi ei ole meil varem Austraalias olnud, mis jättis väga hea mulje. Lisaks oli veinikal oma väike jõusaal, mida, saime kasutada. Covidi tõttu kuulus igahommikusse sisse logimise rutiini ka temperatuuri mõõtmine.

Saime Kelliga töötada üksteisest eraldi, mis on alati väga põnev, sest pausidel ja koduteel saab arutada, mida kumbki tegi 😀.Tänu eelmise aasta tsentrifuugi masina kogemusele läks Kelli piirkonda, kus toimus mahla töötlemine erinevate masinatega, transportimine ühest mahutist teise, segamine ja mahutiautode täitmine.

Rõõmus nägu kui kuskilt lao nurgast leiti seisma jäänud veine ja neid võis tasuta koju võtta.

Antud tehases valmistatakse peamiselt punaseid veine, kuhu piirkonda mind määrati. Eelmisel aastal olin valgete viinamarjade pressis, nii et tõotas tulla hoopis teistsugune kogemus. Punase ja valge veini valmistamisel on väga suur erinevus. Kui valged viinamarjad tuuakse veinikasse, siis need lähevad otse pressi, kus pressitakse marjad tühjaks, nii et järgi jääb puhas mahl. Punasele veinile aga annavad värvi viinamarjade nahad, mistõttu kui need tulevad veinikasse sisse pannakse need mahutisse istuma teatud temperatuuri juurde umbes paariks nädalaks.

Kirjutan natuke üldisemalt punase veini tegemisest, et teil parem arusaam oleks.  Marjad tuuakse tehasesse sisse veoautodega, mis läbivad kaalu ja proovi võtmise maja, kus vaadatakse marjade kvaliteeti. Läbi spets masina pumbatakse viinamarjad mahutitesse, kus neid tuleb teatud temperatuuri juures hoida ja lisada erinevaid aineid. Kui paari nädala pärast veinitegijad on mahlaga rahul saadetakse mahutis olevad mahl ja viinamarjad pressi, kus marjadest viimnegi piisk välja pigistatakse ja järgi jääb vaid edasisse töötlusesse minev puhas mahl.

Üks reka maha laadimas ja kaks ootavad järjekorras

Ülemisel pildil paistavad neli silindri kujulist pressi, igaüks neist mahutab kuni 80t. Alumisel pildil on näha pressi sees asuvat kotti, mis mahla välja pressib.

Meie veinikas valmistati mitme erineva hinnaklassiga veine. Kõige kallim kraam läks crusherist väikestesse puust vaatidesse või metallist vannidesse, mis igaüks mahutas umbes 4t viinamarju. Järgmine tase oli statics ja potters, kuhu mahtus 30-40t viinamarju. Need olid omapärase kujuga tangid, mis rippusid õhus ja läksid alt kitsamaks. Selline mahuti kuju pidi olema väga hea punase veini tegemiseks. Järgnevate mahutite suuruseid ma tean liitrites, mitte tonnides, aga järjest suuremaks lähevad 😀. Piirkonnas nimega south park, kus olid umbes 90 000l tangid, valmisid keskmise hinnaklassiga veinid. Sellest järgmised läksid juba 220 000 liitristesse mahutitesse. Töötlemise käigus segati erinevaid mahlu kokku ning veinika kõige suuremad mahutid olid 680 000 liitrit. Väikseimad olid kuskil 5000 liitrit.

Vintage jooksul sain teha väga palju erinevaid töid. Enamuse aja veetsin staticute ja potterite järgi vaadates ning Pellenc masina peal olles, aga sain ka teiste piirkondade mahutite üle vaadata ja muid asju teha. Staticutes ja potterites tuli jälgida, et nad oleks õige temperatuuri juures, vahepeal jahutada või soojendada, lisada aineid, segada vastavalt veinitegijate ettekirjutustele ning iga hommik kell 6 võtta kõigist proov laborisse. Tippajal oli kasutuses ligi 60 mahutit. Seal piirkonnas pidi alati ette vaatama, et märjaks ei saaks, kuna mahutitesse saadeti marjad crusherist tulevate suurte torudega, mis pandi tangi ülevalt sisse. Ehk siis kui ülevalt hüüti näiteks "Watch out under 39!", siis pidi ruttu vaatama, kus seisad ja vajadusel mujale jooksma.

Käru, millega proove laborisse viisime. Kuna tegu oli kääriva mahlaga, siis korke peale ei saanud panna ehk tegu oli väga suurt segadust tekitava tööga. Hooajal olid mu käed kogu aeg punased, mis ei tulnud ka pesus maha 😀.

Lisandite ladu, kust vastavalt veinitegijate antud töökorraldusele kaalu järgi aineid mõõtsime. Ühte ainet valmistati ka Eestis!

Pellenc masin on oma olemuselt viinamarjade kobarate otsast lõhkuja. Ühelt poolt pandi masinasse kobarates viinamarjad ja teiselt poolt tulid välja eraldi marjad. Veidi keeruline, aga ehk saite seletusest aru. Panen video ka, siis natuke arusaadavam.

Antud masin oli aeglane, töödeldes olenevalt marjadest umbes 10t tunnis, aga veinitegijatele see meeldib, kuna marjad jäävad sealt läbi käies suhteliselt terveks. Enamus tehasesse sisse tulevaid viinamarju läksid aga suurde crusherisse, mis töötles 100t tunnis. Võrdluseks võin öelda, et kõige kiirematel päevadel tuli sisse üle 1000 tonni viinamarju.

Ühel korral sain töötada vaatide täitmises ja tühjendamises.

Segasime Kelliga bentoniiti, mida kasutatakse veini valmistamisel selitajana ehk et kätte saada väikeseid osakesi.

Voolikute tegemine. Lõigatakse vajaliku pikkusega voolik ja kuumutatakse vees, et metallist otsa oleks lihtsam sisse suruda. Seejärel pannakse metallist kinnitusvitsad ja must kummikate.

Kõige kvaliteetsem kraam valmis nendes puidust vaatides. Neid pressides oli rohkem käsitööd. Alguses nõrutati mahl välja ja siis pidi käsitsi kõik viinamarjad hargiga kasti tõmbama. 

Kuivjääga üle puistatud viinamarjad. Kuivjää takistab hapnikul viinamarjadega kokku puutuda.

Vintage alguses pandi paika ka meeskonnad ning meie Kelliga hakkasime tööle öövahetuses. Kui alguses tegime 8h vahetusi, siis paar nädalat tööl käinud läksime üle 12h vahetustele 6 päeva nädalas. Tehases töötasime aprilli lõpuni ehk veidi üle kolme kuu ning lõpus läksime jälle tagasi 8h vahetustele. Kuigi enam nii palju palka ei saanud, siis selleks hetkeks oli väsimus juba nii suur, et kõik tervitasid 8h vahetusi suure rõõmuga. Üldiselt palka saime väga hästi ja see oli kõige paremini tasustatud töökoht, mis meil Austraalias olnud on. Raskeks tegid pigem hetked, kus midagi teha ei olnud. Näiteks tööle tulles öeldi, et aita täna teisi, kes saavad väga hästi oma asjadega üksi hakkama või pidi näima tegus ehk "look busy", et koju ei saadetaks. Kui kuskil mujal töökohas sellist looderdamist nähakse saadetaks ammu minema.

Nagu ikka juhtub õnnetusi, nii ka sel aastal ja sel korral ei pääsenud sellest ka meie Kelliga. Nimelt oli Kellil tööülesanne top up a tank ehk siis ühte veinimahutisse tuli teisest transfeerida vein, nii et esimene oleks ääreni täis. See siis tähendab, et üks inimene on mahuti otsas ja vaatab, millal see täis saab, olles samal ajal kontaktis teise inimesega, kes seisab pumba juures ja selle õigel ajal välja lülitab. Mina olin mahuti otsas ja Kelli pumba juures. Sel korral meil raadiosaatjaid polnud ja pidin Kellile helistama. Viimane hetk kui mahutisse vaatasin oli puudu veel umbes 40 cm kaeluseni ja mõtlesin, et panen kõrvaklapid ja siis helistan Kellile. Pusisin oma klappidega, kui korraga vaatasin, et vein juba mahuti kaeluses ja hakkab kohe üle tulema. Kelli õnneks väga kaugel ei olnud ja hakkasin teda paaniliselt hüüdma ning aru saades, et ta ei kuule, jooksin kiirelt temani ja ta pani pumba kinni. Õnnetuseks oli tegemist 2019 aasta valmis veiniga. Meie õnneks aga olime kiired ja ise arvutasime, et kui pumpasime umbes 1500l/min, siis äkki läks maha kuskil mõnisada liitrit, mis ei ole antud tangi mahutavuse juures (vein tuli 120 000 liitrisest tangist ja läks 56 000 liitrisesse tanki) märgatavgi. Kuna mahutite täituvust loetakse mõõtes mõõdulindiga kui palju on ülevalt äärest puudu ja erinevatel ininestel on tavaline paari cm suurune erinevus, siis mahtus see sinna aknasse. Niisiis pesime kõik kiirelt veega puhtaks nagu poleks miskit olnudki 😀.

Ei ole ju nii hull? 😀 Ülemisel pildil on näha punane dip tape ehk mõõdulint. Selle küljes olev pallike jääb veini pinnale hulpima.

Paaril töökaaslasel läks aga palju hullemini. Üks esimest aastat vintaget tegev noor aussikas pidi samuti veinimahuti ääreni täis panema. Kahjuks mõõtis ta mõõdulindiga valesti 192cm asemel 292cm ja arvas, et kogu transporditav vein mahub ära. Niisiis pani ta pumba tööle ja ei jälginud mahutit, kuhu saatis. Maha läks 5000l veini enne kui keegi märkas.

Või siis ühed teised töökaaslased, kes kuidagi moodi unustasid veekraani lahti ja lahjendasid mahla 20000l veega 😕. Ühel teisel korral unustati taaskord veekraan lahti, aga siis läks vist umbes 10000l vett enne kui märgati.

Kirjutasin enne staticutest ja potteritest, mis on omapärase kujuga. Nendest mahla pressi saatmine on omaette tehnika. Kuna mahla seistes tõusevad marjad pinnale, siis on mahuti allpool põhiliselt mahl. Kõigepealt pannakse tangi alla suur avatud kaelusega pump ning mahutil avatakse üks klapp, et kogu mahl välja nõrguks. Kui järgi on vaid marjad, siis tehakse tangi uks lahti ja kõik marjad kukuvad pumpa ja pumbatakse pressi. Mõnikord juhtus, et enam mahla välja ei tulnud, aga tegelikult olid marjad lihtsalt klapi avause ummistanud, nii et ukse lahti tehes pritsis mahla igas suunas 😀.

Potterid olid natuke teistsuguse kujuga. Kui üldiselt oli neil põhi probleem see, et kui alt tehti uks lahti, siis viinamarjad olid nii kokku kuivanud, et ei kukkunud alla. Ma leidsin aga ühe video sellest, kus jäi liiga palju mahla mahutisse. Algas nii nagu näete esimesel videol ja paari minuti pärast oli olukord hoopis punasem 😁.

Eelnevatest videodest nägite kuidas käib staticute ja potterite pressi saatmine. Suuremate mahutite puhul, mis on tava kujuga käib see veidi teistmoodi. Kõigepealt nõrutatakse kogu mahl, nii et järgi jäävad vaid viinamarjad. Seejärel algab jetting ehk puhta mahlaga pannakse kuivanud viinamarjade segu liikuma, et see pressi pumbata. Sain ka paar korda selles kätt proovida. Olenevalt tangi suurusest võib see võtta isegi paar tundi. Küll aga on see üsna füüsiline, kuna voolikust tuleb mahl väga suure survega, mistõttu peab enamuse aja terve kehaga vooliku peale toetama. Survet saab küll natuke vähendada, aga voolikut täitsa kinni keerata ei tohi kunagi, kuna see mahl pumbatakse teisest mahutist ja muidu poleks mahlal kuskile minna nii et voolik läheks surve all puruks.

Pole kindel, kui palju te eelmise aasta vintage postitusest mäletate, aga mahl saadetakse ühest mahutist teise moodustades torudest tee. Töö hõlbustamiseks on läbi veinika veetud metallist torud, milledele on nimed pandud, et teaksid mis kust välja tuleb. Ehk siis kui tead oma alg- ja lõppmahutit, siis hakkab kui pusle kokku panek otsides torusid, mida keegi teine ei kasuta ja lootes, et keegi vahepeal teisest otsast sinu tehtud teed lahti ei võta, kuna vaatab, et miskit pole sees 😀. Kui eelmise aasta veinikas olid torude nimed tähtede ja numbrite kombinatsioon, näiteks X7, siis siin olid vähe huvitavamad, kas siis töötajate hüüdnimed, AFL klubide nimed, filmikarakterid jne.

Veinikates kasutatakse väga väga väga palju vett, alustades tavalise põrandapesuga kuni transfeeride tegemiseni. Kui mahl/vein on vaja ühest kohast teise saata, siis tavaliselt saadetakse kõigepealt vesi, et kontrollida, kas torudest tee jõuab õiges kohas välja ja ega kuskil lekkeid ei ole. Juhul kui mahutid juhtuvad olema veinika eri otstes siis võib isegi 10 min oodata, kuni vesi sihtpunkti jõuab. Sellele järgnevalt saadetakse vein/mahl, mis tähendab, et üks inimene ootab sihtkoha mahuti juures ja laseb kogu torudes oleval veel joosta maas olevasse renni, kuni hakkab mahl tulema ja vastavaid klappe keerates see saadetakse mahutisse. Kui kogu vaja minev mahl on transporditud kasutatakse taaskord vett, et torudesse jäänud mahl mahutisse lükata. Seega on enamuse ajast torudes vesi sees, mis tähendab, et kuskilt midagi lahti ühendades on suur tõenäosus märjaks saada 😀 Hea uudis on see, et paljudel veinikatel on oma veepuhastusseadmed, et vett saaks taaskasutada. Siinsest veinikast tulevat vett kasutati näiteks golfiväljaku kastmiseks.

Tagaplaanil olevad kaks ümmargust auravat mahutit on veepuhastusseadmed. Esiplaanil olevate roheliste kastidega tõid rekad viinamarju sisse. Veinikal on selliseid kaste umbes paartuhat, enne hooaja algust jagatakse need istandustele laiali ja vintage lõpus kogutakse jälle kokku.

Selleaastane vintage oli suhteliselt pikk ja ühtlase tempoga. Kui tavalistel aastatel on mingid nädalad väga väga kiired, kuna palju viinamarju tuleb korraga sisse ja siis vintage lõpus jälle rahulikum, siis seekord tuli kogu aeg samas suurusjärgus sisse. Kokku tervelt 40 023 tonni viinamarju, mis oli antud veinika jaoks mahult seitsmes vintage 28 aasta jooksul. Veinitegijatele see aasta meeldis ja pidavat tulema väga head veinid 🙂. Kui näete poes 2021 aasta Jacob's Creek'i veine, siis on suur tõenäosus, et minu käsi oli mängus ja tasub osta 🙂.

Saapad vintage esimesel ja viimasel päeval.

Iga  töönädala lõppu tähistasime töökaaslastega neljapäeva või reede hommikul kell 7 pubisse minnes. Kohalik pubi teeb vintage ajal kahel päeval nädalas uksed varakult lahti, et öövahetuse töötajatel oleks kuskile minna 😀. Sinna tulid siis kokku kõikide ümberkaudsete veinikate öövahetuse inimesed, nii et pubi oli täis hi-vis riideid. Vintage lõppes ühe meeleoluka peoga, kus pakuti süüa, juua ning kuulasime kõnesid ja rääkisime niisama juttu. Olles igapäevaselt harjunud inimesi nägema hi-visis ja kiivriga, siis ei tundnud mõnda esimese hooga äragi 😀. Kella 12st 5ni olid tasuta joogid, nii et ametlikule afterpartyle linna peale pubisse mõni töökaaslane kahjuks ei jõudnudki.

Peale kahte aastat veinitehases töötamist tean veinist ikka hoopis palju rohkem kui varem ja see on väga põnev maailm.

Järgmise korrani! 👋

Öövahetuses töötamise üks plusse oli hommikuse päikesetõusu nägemine 🌞.