Avastame Queenslandi

Hei!

Farmitöö lõppemise ajaks tegime Kelliga suured plaanid reisimiseks. Kahjuks olid covidil ja autol teistsugused mõtted, nii et pidime oma plaane nii mõnigi kord kohandama ja mure ning teadmatust tuleviku osas oli küllaltki palju.

Alustasime sukeldumiskursusest, millest kirjutasin juba eelmises postituses. Siis jäi see koroona tõttu ära, aga peale töö lõppu võtsime suuna uuesti Magnetic Island'ile. Teel saarele nägime kauguses ka vaalu, mis oli väga elevust tekitav! Kolm päeva möödusid äärmiselt kiiresti. Esimesel päeval tegime basseinis 200m ujumise testi ja 10 min ulpimist ning sukeldusime erinevate oskuste õppimiseks vee all, teisel ja kolmandal päeval saime rannast minna merre, kus alguses tegime vee all läbi eelnevalt õpitud oskusi ning seejärel ujusime ringi vaadates koralle ja kalu. Vabal ajal jalutasime saare erinevatel matkaradadel ja vaatepunktides. Kogu põnevust varjutas aga mure, kuna saarel oleku esimesel päeval tuli välja, et meie järgmises sihtkohas Cairns'is avastati üks positiivne juhtum ning kogu linn läks kolmeks päevaks lukku. Meie õnneks ühtegi uut juhtumit ei tulnud ning meie saabumise ajaks oli kõik juba taas avatud.

Drop bear. Kõikidele Austraalia turistidele aetakse udujuttu, et neil on sellised ohtlikud loomad, kes puude otsast sind jälgivad ja siis pähe hüppavad 😄.

Ühel õhtusöögil tundsin korraga, et miski puudutas laua all mu jalga. Kuna seal oli küllaltki pime, siis oli päris hirmus 😀. Järgmisel hetkel oli possum juba meil laua peal, mispeale krabasime Kelliga mõlemad oma taldrikud ja hüppasime püsti.

Tagasi mandrile jõudes tegime Townsvilles šopingu ning hakkasime põhja poole sõitma. Ööbisime teeäärses tasuta peatuskohas ning järgmisel hommikul jõudsime Townsville'st umbes 350km kaugusel asuvasse 150 000 elanikuga austraallastegi seas populaarsesse suvituslinna Cairns'i. Päeval käisime maailma vanimas vihmametsas ja tutvumas aborigeenide kultuuriga. Ostsime omale suveniiriks originaal aborigeenide maalid, mida nii kaua tahtnud oleme! Õhtuks suundusime hotelli ning käisime väljas söömas.

Kuna õhtuti on ikka veidi jahe, siis tuleb hi-vis soe fliis igati kasuks. Muud tööriideid aga viskasime peale farmis lõpetamist minema.

Strangler fig. Huvitav puu, mis kasvab ülevalt alla lämmatades ajaga peremees puu.

Barron falls

Maailm nii nagu liblikad seda näevad. 

Õhtune Cairns.

Järgmiseks päevaks oli meil kinni pandud kruiis Green Island'ile, mis on väga väike, kõigest 0,15km² suurune korralisaar. See on ainus Suurde Vallrahusse kuuluv korallsaar, kus asub vihmamets. Saime sõita klaaspõhjaga paadiga, snorgeldada korallidel ja ka ilm oli päikselisem kui oodatud.

Päev möödus mõnusalt, kuni uudiseid lugedes avastasime, et Cairnsis avastati veel üks juhtum ning kella 4st õhtul on linn jälle lukus. Järgmisele päevale planeeritud kruiis muidugi tühistati ning otsustasime, et ei taha hotellis kolm päeva lihtsalt istuda. Jõudsime mandrile tagasi kella 3 ajal, pakkisime kiirelt oma asjad kokku ja sõitsime enne lockdowni algust Cairns'ist minema. Linna kõrval asub väga looduskaunis piirkond Tablelands, kus asuvad ka erinevad farmid ja väiketootjad, keda tahtsime külastada.

Viigipuu, mis arvatakse, et on vähemalt 500 aastat vana. Puu latv katab üle 2000m², tüve ümbermõõt on 72m ning teadlased arvavad, et lehed kaaluvad 1000kg!

Telkisime kauni järve kaldal.

Tinaroo järve tamme spillway

Videol Curtain fig. Teine seal piirkonnas asuv väga vinge viigipuu. Kõrguseks 50m ja tüve ümbermõõt 39m. Langevad oksad kukuvad 15m kõrguselt. Puu on ajaga peremeespuu ära lämmatanud, nii et seisab nüüd iseseisvalt.

Külastasime Nerada teeistandust.

Millaa Millaa kosk

Ellinjaa kosk

Kohaliku piimafarmi snäkivaagen 😋

Millstream kosk. Siin pildil avaldub veidi kui kiiresti Austraalias loodus muutub. Paari tunni kaugusel asub vihmamets, siin aga palju kuivem savannilik taimestik.

Ilm meid kahjuks väga ei soosinud. Kõrgel mäe otsas oli eriti halb, allpool veidi parem.

Mount Hypipamee kraater. Tegemist on arvatavasti vulkaanilise gaasiplahvatuse tagajärjel tekkinud kraatriga. Veepinnani on 53m ja järv ise on 73m sügav.

Külastasime Skybury kohviistandust. Ülemisel pildil punaste valmis marjadega kohvipõõsas ja alumisel kohvi röstimine.

Käisime veinikas, kus joogid valmistati troopilistest puuviljadest, näiteks mango, laim, draakonivili ja mandariin. 

Kaks päeva ringi sõites möödus äärmiselt kiiresti ning kolmandal päeval suundusime taaskord maailma vanimasse Daintree vihmametsa.

Vihmamets  jõuab otse randa välja.

Meie õnneks Cairns'is ühtegi uut positiivset juhtumit välja ei tulnud ja linn avati taas. Saime viimaseks ööks oma hotellituppa naasta ja minna paketti kuuluvale õhtusöögile.

Neljapäeval sõitsime Cairns'ist 60km kaugusel asuvasse väiksesse Port Douglas'e linna, mis on veel suurem turistide sihtpunkt. Kuna aga Sydney ja Melbourne on lukus ja varasemad Aasia välisturistid puuduvad, siis eelnevalt väga rahvarohketes kohtades palju inimesi pole.

Üks väga ilus wc 😀.

Mossman gorge. Kuna piltidel tundub lihtsalt, et hunnik kive jões, siis mõtlesime pikalt, kas üldse minna sinna. Õnneks ikka läksime ja tegemist oli väga kauni kohaga.

Seal sillal kohtasime austraallasi, kes elavad Cobrami lähedal ja isegi teadsid heinaka omanikku 😀.

Külastasime veel ühte troopiliste viljade veinikat, kus tehtud veinid olid üllatavalt mitte magusad. Kaasa ostsime näiteks ingveri veini.

Järgmisel päeval läksime meie edasi lükatud kruiisile Suurele Vallrahule, suundudes seekord kaugemale avamerele. Saime snorgeldada ning sõita pool allveelaevaga, nähes kauneid kalu ja koralle. 

Lisan lingi ühele ilusale Kelli tehtud videole, mis on liiga suur fail blogisse lisamiseks. Vaata video siit

Peale snorgeldamist saime maitsva lõuna ja sooja kõrvitsasuppi. Varasemate aasia turistideta oli laev pooltühi.

Selline nägi pool allveelaev välja, istusime veidi veepinnast allpool.

Kaks allveelaevast tehtud pilti. 

Kruiisilt tagasi võtsime suuna uuesti lõuna poole Townsville, vaadates seekord ka teeäärseid vaatamisväärsusi.

Babinda boulders

Josephine falls

Etty bay, kus lootsime näha looduslikus keskkonnas kaasuari, kes pidi seal püsiasukas olema, kuid kahjuks ei näinud.

Külastasime veel teistki troopiliste viljade veinikat, kust lahkusime hea kastitäie pudelitega 🙈 Ostsime litši kuiva veini, ananassi ja mooruspuu viljade portveini, kohvikreemi, kohaliku vilja jaboticaba punase veini ja vanillikööri.

Külastasime väga vinget troopiliste viljade farmi, kus farmer vedas meid käruga oma maalapil ringi ja saime kõiksugu huvitavaid asju proovida. Alloleval videol breadfruit.

Kakaovili

Custard apple

 Viimasel kahel pildil jackfruit. Lisaks maitsesime veel otse puu otsast korjatud pomelot, soursoupi, yellow ja black sapote, abiu, sapodilla ja nägime beetle nuti, mis hallutsinogeenne, nii et jätsime proovimata. Ringi sõites õnnestus meil lõpuks ka kaasuari kohata!

Külastasime väga imelist lossiparki, mille ehitas 1930datel Katalooniast Austraaliasse rännanud José Paronella. Kunagi asus pargis loss, kus korraldati üritusi, kohvik, piknikualad, tenniseväljak, sillad ja tunnelid ning seda kõike ümbritsevad tuhanded istutatud taimed. Ballisaali laes asus siis 1270 väikese peegliga diskoball, mis peegeldas roosat ja sinist värvi. Park sai elektrit hüdroelektrijaamast, mis tänu taastamisele töötab ka praegu. Paronella park seisis aastaid tühjana ja lagunes, kuni 1993. aastal ostsid selle uued omanikud, kes asusid parki taastama ning avasid selle turistidele. Omanik on väga sümpaatne mees, kes käib kogu aeg pargis ringi ning räägib külastajatega.  Kuna meil oli väga tihe ajakava, koos kellaajaliste tuuridega, aga pargis oli nii palju näha, siis käisime seal tervelt kolm korda 😄. Ühel korral sadas sinna jõudes vihma ning ei tahtnud autostki välja minna. Omanik aga seisis esihoone katuse all ja tuli külastajatele vihmavarjuga auto juurde vastu 🙂.

Äärmiselt kaunis lilleõis- Jade vine (strongylodon macrobotrys)

Kuigi kunagi siinses jões ujuti, siis nüüd on seal nähtud krokodille ja ujumine ei ole enam lubatud. 

Külastasime šokolaaditehast. Saime kakaoubade kasvanduses ringi jalutada, kuulda šokolaadi ajaloost ning maitsta rohkelt erinevaid šokolaade.

Külastasime veel ühte randa lootuses kaasuari veelkord kohata, kuid kahjuks ei näinud.

Ööbisime teeäärses tasuta kohas. Selline näeb tavaliselt meie telkla välja.

Austraalia kõrgeim juga Wallaman falls - 268m. Juga ümbritseb üks maailma vanimatest vihmametsadest.

TYTO märgalakeskus Inghamis

Jourama falls. Kahjuks juga hästi ei näinud, kuna osa rajast oli ehituse tõttu kinni.

Olime oma teekonnaga taas jõudnud Townsville külje alla ning käisime veelkord Crystal Creek'is ujumas. Juhuslikult nägime ka tuttavaid, kes elasid Tocumwali hostelis 😀. Allpool Kelli kokku monteeritud väga vinge video Crystal Creek'ist.

Peale ujumist nautisime kohvikus väikest vahepala. Plaan oli Townsvilles kiirelt oma toimingud ära teha ning edasi sõita. Kahjuks nii ei läinud, kuna linna sisse sõites läks Charlie'l midagi katki, nii et edasi sõitma ta ei soostunud. Asi lõppes puksiiriga ning ööks hostelitoa võtmisega lootes järgmisel päeval selgust saada.

Õnneks õnnestus peatuda ainsas varjuga kohas tee ääres. Puksiiri oodates tegime pilte ning lugesime raamatut.

Ajaliselt toimus kogu selle postituse tegevus kahe nädala jooksul. Kuna juttu ja pilte on juba päris palju, siis jätkan järgmine kord, mis meist edasi sai 🙂.

👋