Mildura ja Grampians

Hei!

Peale nädalast trippimist maandusime Victoria osariigi loodenurgas asuvas linnas nimega Mildura, kus elab üle 30000 inimese. Eelmine kodulinn Adelaide jääb siit 400 km ning suurlinn Melbourne 550 km kaugusele. Linn ise on täitsa arvestatava suurusega, pakkudes palju tööd ka seljakotiränduritele. Lisaks viinamarjadele kasvatatakse siin veel näiteks apelsine ja läheduse jääb ka suur mandlitehas, kus iga-aastaselt palju eestlasi töötab.

Mildura asub Austraalia Murray jõe kaldal, mis on Austraalia pikim jõgi (2508 km).  

 Käisime kohalikus õllekas 😋.

Juba eelmises postituses aga lahkusime Lõuna- Austraaliast ja sisenesime uude osariiki Victoriasse, mis tähendas ka veidi kella edasi keeramist, nii et Eestiga on meil nüüd vahe tervelt 9 tundi. Victoria on mandri Austraalia väikseim osariik kattes 227 444 km². Samas on see riigi tihedamailt asustatud osariik, olles koduks üle 6 miljonile elanikule. Victoria pealinn on Austraalia suuruselt teine linn Melbourne, kus võttes arvesse seda ümbritsevaid piirkondi elab 5 miljonit inimest ehk 19% austraallasest.

Kuna Kununurrasse jõudes kaks nädalat töö otsimist oli nii minu kui Kelli jaoks piisavalt piinarikas, siis otsustasime, et  edaspidi otsime tööd ette ära 😀. Niisiis kandideerisime juba Adelaide's elades tööle veinitehasesse, kuhu me ka mõlemad tööle saime. Samuti otsisime ette ära elamise, kuhu peale töö koolitust kohe sisse kolisime. Üürime tuba kesklinnale suhteliselt lähedal asuvas majas, kus on peale meie veel 3 tuba. Alguses saime väiksemapoolse toa, millega me kumbki eriti rahul polnud, kuna kahe inimese jaoks oli ruumi ilmselgelt vähe. Meie õnneks aga lahkusid ühest suuremast toast 3 aasialast ning meil õnnestus tuba vahetada.

Elutuba teleka ja wiiga. 

Istumiskoht õues. Majal on aed, kus on ilusa ilmaga mõnus aega veeta. 

Majaomanik, kes elab ka ise selles majas,  on 40ndates eluaastates mees Uus-Meremaalt, keda meie Kelliga kutsume Barry'ks. Kui sisse kolides kuulsime, et järgmise nädala jooksul toimub pea pooles majas ehitamine ja suured muudatused, saime juba aru, et tema puhul on juttu rohkem kui tegusid.  Tundub, et tööl Barry ei käi ning igapäevaseks lemmik tegevuseks on igasugust nodi kokku osta.

Peale naabermaja garaažimüüki ilmus meile toa nurka selline mehike 😄.

Samuti on Barry suur sisedisainer ja ehitaja, kuid kahjuks ei ole tema kokku pandud voodid kõige stabiilsemad ja hakkavad lagunema juba paari nädala möödudes. Suure suuga lubatud luksuslikust Jaapani stiilis vannitoast võib ilmselt veel tükil ajal vaid und näha. Kuigi ehitades seda ruumi, kus aken ei käi lahti ja mingit ventilatsiooni pole, siis ma ilmselt ei tahagi seda näha 😀. Ja siis veel köögis seina peal asuv suur maailma kaart, mis oli kinnitatud vaid maalriteibiga. Iga päev kukkus kaart seinalt alla ja õhtuks oli nende samade teibi juppidega tagasi pandud..

Kuna vahepeal tekkis hetk, kus Barry oli kõik toad välja rentinud, pidi ta ise välja kolima. Juttude järgi on tal kuskil veel üks maja, aga ilma vee ja kanalisatsioonita, nii et paari päeva pärast oli ta jälle platsis ja pani omale õue telgi püsti. Seal oli aga liiga külm magada, nii et järgnevad ööd veetis Barry tulevases vannitoas vanni kõrval magades, kuni üks tuba vabanes.

Õue püstitatud telk...

... peale tuulist päeva. 😆

Ühel päeval avastasime Kelliga, et meie riisi pakis on augud ja juba järgmisel päeval nägime süüdlast oma silmaga. Väike hiir oli veel eriti ülbe, siblades toas ringi sellel ajal kui meie telekat vaatasime ning ronides isegi telekalauale 😀. Omanik ostis see peale lõksu, kuhu saab hiire elusalt kinni püüda ning see õnnestus üsna kiiresti. Siis tekkis aga probleem, kuna Barry tahtis hiirekese elusalt lahti lasta, kuna tema pole milleski süüdi. Nii palju mõistust tal ikkagi jagus, et tagaaias ta seda ei teinud ja peale pikka kaalumist viskas hiire prügikasti, lootes et ta elab tee prügimäele üle. Aga teele läks ta lõksus, nii et päevavalgust see hiireke ilmselt enam ei näinud. 

Kaunil päikeselisel päeval otsustas omanik õues olevasse taimede anumasse väikesed kalad osta. Paari päeva möödudes leidsime ämbrist vaid ühe kõht taeva poole kala ja kahtlustasime, et see vaeseke suutis küll naabrite kasside eest põgeneda, kuid päike keetis ta supiks. Siiski avastasime paari nädala pärast üllatusega mõne elus kala veel ja kui neile veidi süüa raputasin algas korralik kala fight 😁.

Toas akvaariumis on meil ka üks kaunis sinine kala. Ühel korral peale akvaariumi puhastamist ei pannud aga Barry teda pesasse tagasi hoides kala kannus. Me hoidsime Kelliga iga päev hinge kinni, et kalake vastu peaks kuni Barry teda märkab, mis õnneks peale nädalat ka juhtus. Väidetavalt oli vee pehmendaja puudu, aga vaene kala 😕.

Igatahes nalja meil siin saab. Ja kui omaniku veidrused kõrvale jätta on ta täitsa okei mees, kes tunneb mure, et meil kõik hästi oleks ja aegajalt teeb isegi kõigile süüa 🙂. Lisaks on majal mõnus tagaaed ning teised majakaaslased on toredad. Inglise paar, kes meiega koos elab töötab juhuslikult samas veinikas.

Nagu siin tavaks, siis peale koolitust läheb veel nädal-kaks, kuni töö päriselt pihta hakkab. Seega otsustasime minna Mildurast 350 km kaugusel asuvasse Grampians rahvusparki matkama. Poolel teel sinna avastasime, et ilmateadet me üldse ei vaadanud ja järgmised paar päeva lubas äikesevihma 😀. Mis seal ikka, ostsin igaks juhuks poest vihmakeebi ning sõit sai jätkuda. Meie õnneks tuli lubatud vihm maha öösel ning järgmised paar päeva oli mõnus matkamise ilm.

Silent street

The Pinnacles

Ööbisime karavanipargis, kus hüppas ringi musklis känguru, keda lapsed väga julgelt käest toitsid. Meie aga läksime õhtust sööma Halls Gap'i linnas asuvasse väiksesse õllekasse, kust aknast avanes vaade kängurudele.

Teisel päeval ronisime Mount William'i mäe otsa 1167 meetri kõrgusele ning käisime paaril vaateplatvormil.

Mount William

Halls Gap linnake ning Lake Bellfield paisjärv

Mildurasse tagasi sõites jäime ööbima linna nimega Hopetoun järve äärses tasuta telkimiskohas. Koht oli äärmiselt populaarne austraallaste seas, kes järvel veesuuskade, sõõrikute ja kõige muuga õhtuhämaruseni ringi sõitsid.

Tagasi koju jõudes tervitas Mildura meid  aga liivatormiga. Barry oli nii tore, et pesi meie auto õhtul puhtaks, aga järgmisel päeval saabus juba järgmine liivatorm 😄.

Etteruttavalt võin öelda, et meie töö veinitehases lõppes eelmisel nädalal ning nüüd on ehk aega blogiga järje peale saada. Küll aga on seoses koroonaviirusega meie edasised plaanid pea peale pööratud. Eks vaatame, mis saab 🙂.
Selleks korraks kõik! Olge terved!
👋

Silokunst