teisipäev, 28. jaanuar 2020

Viljavõtuhooaja töö

Hei!

Enne kui kirjutan meie järgmisest tripist teen postituse, kus räägin täpsemalt tööst viljavõtuhooajal.


Töötasime ettevõttes, mis ostab farmeritelt vilja kokku ning hoiustab seda kas silos, kinnises shedis või punkrites. Meie olime tarpimise meeskonnas ning töötasime punkritega.

Pildil täitmisel olev punker. Suuri rehve kasutatakse tarbil raskuseks, et tuul seda ära ei lennutaks.

Koos meiega oli meeskonnas +-7 inimest (vahepeal koosseis muutus) ning üllatuslikult olid ülejäänud kõik austraallased. Üldse oli meie saidil vähe bäkkereid ning ühtegi teist eestlast ei olnud. Meeskond oli täitsa tore, nagu ikka võttis alguses aega, et omavahel suhtlema hakata, aga hooaja lõpuks olid kõik sõbrad (kui välja arvata austraallastele omapärane seljataga rääkimine).
Tööl oli meil keelatud telefoni kaasas kanda (päeva jooksul suhtlesime raadiosaatjatega), aga vahepeal sai mõni pilt ikka tehtud 😉.


Igapäevaseks tööülesandeks oli punkritesse laaditud viljakuhjasid tarpidega katta ning olenevalt pinnasest ka tarbid alla panna. Viimast tegime ainult kruusa pinnal, et kivid vilja sisse ei läheks.

Veoautod laevad vilja punkritesse, kas sisse tagurdades või stacker'ile sõites.

Tarpe ladustatakse rullis. Kuna need kaaluvad mitu tonni, siis kasutatakse tarbi lahti rullimiseks kahveltõstukit ja vintsi.
Kelli köit vedamas tarbi tõmbamiseks.
Tarpide tõmbamise lihtsustamiseks kasutatakse moonbuggy. Tarbi keskele kinnitatud moonbuggy tõmmatakse vintsiga, mõlemalt poolt äärest tõmbavad inimesed.

Enne vilja kinni katmist tuleb pind võimalikult ühtlaseks saada, et ei jääks auke, kuhu vesi võib koguneda.
Meie töö suurimaks vaenlaseks oli tuul. Pildil näide, kuidas tarpi tõmmates tuul selle ühelt poolt minema lennutas ja pidime ürituse katki jätma.
Suure tuulega oli ka punkri otsas käimine kõhe, kuna jalgealune liikus. Väga suure tuulega ei tohtinud punkri otsa minnagi.
Tuule eest peidus.

Viljakuhjasid katvad tarbid ühendatakse keevitamise abil ehk tarpide omavahel kokku sulatamisel. Kõige kiiremal ajal jaotati meeskond kaheks ning meie Kelliga olime keevitamise tiimis. Seda tehes oli vajalik jälgida, et tarpide ülekate oleks õige ja masinal sobiv temperatuur ning kiirus valida. Kui aga masinal midagi juhtus pidi kiirelt tegutsema ja kuumaõhupuhuri välja tõmbama, et tarpi auku ei põletaks.

Keevitamise masin.

Meile keevitamine meeldis, kuna sellega pääsesime ühest kõige tüütumast tööst, milleks oli boarding ehk tarpide kinnitamine laudadega. Kui aga punker täis sai, algas veel tüütum töö, milleks oli permanent boarding ehk püsiv kinnitamine. Seda tehes pidi jälgima, et tarbi alla jääks võimalikult vähe õhku ning tarbi ääre ilusti õhukindlalt laua vahele voltima. Kui tegemist oli vana papitükki meenutava tarbiga, siis oli nii mõnigi karmim sõna kuulda 😀. Aga ilmselt kõige ebameeldivam osa kogu töö juures oli, kui pidi väga haisva tarbiga tegelema (vilja ja vee kooslus annab päris kiiresti tunda) või kui tarpide vahelt hiired välja jooksid 😀.

Tarpe kinnitades oli akutrell suurim sõber.
Punkri ots suletakse õhukindlalt suurte rehvide abil.
Kahveltõstuk tagurdas natuke liiga kaugele ja jäi kinni ning laadur pidi appi tulema ja välja tõmbama. Kahveltõstukil ees metall toru, kuhu ümber oli tarp rullitud.

Lisaks tuli teha üks meeldiv töö, mis esimesest nädalast peale kuidagi sujuvalt minu ja Kelli tööülesandeks sai. Pidime terve punkri läbi käima ja kõik augud kinni teipima või lappima, et vett ja õhku sisse ei läheks. Augud olid tekkinud näiteks tarbi lohistamisest, sisselõigetest või lindude nokkimisest.

Kelli teibiga auku lappimas.
Suuremad augud lappisime lisa tarbitükkidega, neid kuumaõhupuhuriga külge sulatades.

Üldiselt igapäevane töö ajude ragistamist ei nõudnud, kuid tarpe tõmmates oli musklit vaja kasutada küll 😄. Ilmselt seetõttu kuulsime ka ühelt püsivalt töötajalt, et vähemalt viimase 12 aasta jooksul ei ole seal saidil naisi tarpimise meeskonnas olnud. Meie Kelliga saime aga väga hästi hakkama ning kui lõpp juba paistma hakkas olime viimaste hooajaks võetud töötajate seas, keda veel tööl hoiti. Kahjuks oli tööks kõigi poolt vihatud permanent boarding ja koristamine, kuid vähemalt oli töö 😀.


Korra saime ka öisel vahetusel tööd teha. 
Hommik pärast öist vahetust, kui Kelli rehvi taga tukkuma jäi 😄.

Ausside hot dog - sai, vorst, ketšup.

Olime juba vaimselt valmistunud, et varsti saab läbi, kui ühel teisipäeva hommikusel koosolekul öeldigi, et täna on viimane päev. Peale tööd sai töökaaslastega veel väike pubi ring tehtud ja läbi meie viljavõtu hooaeg saigi.
Kokku töötasime veidi üle kolme kuu lõpetades hooaja jaanuari keskel. Vahepeal oli küll tunne, kas meid tegelikult üldse sinna vaja on, kui meid näiteks vihmaga tarbile kogunenud vett harjaga maha lükkama saadeti 😀. Samuti kui kuulsime, et eelmistel aastatel olnud meeskond sõitis saidil ajaviiteks lihtsalt autoga ringi ei läinud vist nädalatki mööda kui sama tegime. Aga üldiselt olime ikkagi tublid ja saime lõpus hea töö eest kiita 🙂.

Vihmaga vee pühkimine.
Ühisarutlus, kuidas tarpi keevitada 😀.


Järgmise korrani! 👋

kolmapäev, 22. jaanuar 2020

Jällenägemiseni, Adelaide!

Hei!

Viimasest postitusest on veidi aega möödunud ning sellel ajal nii mõndagi muutunud. Alustades sellest, et aastanumber on uus, on meil nüüd nii uus elu- ja töökoht kui ka auto!

Adelaide rand Glenelg

Uue auto ostsime vaid olude sunnil, nimelt oli meil vahepeal autoõnnetus (keegi viga ei saanud), mille tagajärjel läks meie armas Archie maha kandmisele. Kindlustus lihtsalt otsustas, et ei ole otstarbekas parandada 🙁. Olukord oli väga nukker, eriti kuna peale õnnetust sõitsime autoga edasi ja ka mehaaniku õuel autot tühjaks tehes see veel sõitis. Aga mis seal ikka, tuli hakata uut neljarattalist otsima. Vahepeal laenasime tööl käimiseks kahe teise eestlase autosid ning mõneks päevaks võtsime ka rendiauto, kuna töölt puududa ei tahtnud. Rahalise poole pealt katsime rendiauto päevase tasu kumbki umbes pool tundi töötades, nii et igatepidi mõtekas. Ja ka kütust võttis see peaaegu kolm korda vähem kui Archie 😀. Kuid uue auto leidmine oli suhteliselt keerukas, kuna meil oli päris palju nõudmisi. Käisime mitut autot vaatamas, mis eriti muljet ei avaldanud, kuni leidsime selle mida otsisime - Archie suure venna Charlie. Võrreldes eelmise autoga on ta nii kõrgem kui ka pikem, nii et parkimisplatsidel manööverdamine on paras peavalu 😄. Aga meie õnneks on tegu diiselmootoriga, mis on rahakotile tunduvalt sõbralikum.


Kuna ma pole tööst blogisse eriti midagi kirjutanud, siis teen sellest ilmselt eraldi postituse. Aga kokkuvõtvalt oli viljavõtuhooaeg meie jaoks suhteliselt edukas, kuigi tunde oleks tahtnud rohkem saada, siis saime tööl käia tervelt kolm kuud.

Nii me kolm kuud möödusid 😀

Eesti majas toimus meie seal elamise ajal mitmeid üritusi. Ühel nädalavahetusel oli suur Balti riikide jõululaat, kus sai erinevat nänni osta. Meie töötasime köögis ja müüsime ära kogu söögi, mis võimalik oli! Sellest järgmisel nädalavahetusel toimus suur jõululõuna, kuhu tuli kokku umbes 140 inimest. Menüüs olid hapukapsas, verivorst, peekon ja kartulid. Taaskord aitasime köögis toitu ette valmistada ja serveerida ning söök oli väga maitsev 😋. Eestikeelseid laule esitas kohalik koor nimega "Hapukoor".


25. detsembril oli suur jõululõuna, kus sai kõhud korralikult täis söödud. Peale seda suundusime aga töökaaslase juurde jõuluõhtusöögile, kus sai veel süüa 😄. Kuigi jõulutunnet ei tekkinud, olid söögid maitsvad ja seltskonnad toredad.

Kõigil on kõhud tühjad 😀
Õnneks oli laud rikkalik 😋
Jõulukräkkerid, kust seest saab igast nänni.
Jäime töökaaslase juurde ööseks ööbides nende karavanis.

Kui vahepeal elasime Eesti majas kuskil viiekesi, siis jõulude ja aastavahetuse ajaks tuli meid kokku üle 20! Kõik võimalikud voodikohad olid täis ja uutel tulijatel oli esimene asi minna poodi ja osta omale madrats 😀. Leidus ka neid, kes ööbisid parklas oma bussis ja osad olid all suures saalis. Aga seltskond oli vahva, mängisime kaarte, käisime rannas ning veetsime lõbusalt aega.

Ühel päeval sai käidud nii uisutamas kui ka rannas päevitamas 😀.
Mekkisime head ja paremat piirkonna veiniistandustes.
Külastasime 1839. aastal asustatud saksa küla Hahndorf.

Granite island, kuhu soovi korral sai hobujõuga kohale.
Second Valley ujumiskoht.
 Julgemad said kaljult hüppeid harjutada.
Myponga veehoidla

Ja saabuski kätte Adelaide'st lahkumise päev. See oli oodatult kurb, kuna maha jäi vahva seltskond ja toredad tutvused ning seal viibitud aja jooksul jõudis Adelaide juba koduseks saada. Väga loodan, et jõuame lähiajal sinna veel tagasi, kuna meie uus töökoht asub vaid 400 km kaugusel. Aga  seekord ei sõitnud me sinna muidugi mitte otse vaid ikka ringiga, et ära näha kaua oodatud Great Ocean Road 🙂.


Alanud tripist kirjutan järgmisel korral! 👋