Töö viinamarjaistanduses

Hei!

Eelmisel nädalal alustasime peale väikest seiklust tööd viinamarjaistanduses, mida peab äärmiselt tore Austraalia vanapaar. Lisaks viinamarjadele kasvatavad nad veel tsitruselisi (apelsine, mandariine, laime), kuid kuna praegu pole nende hooaeg, olime meie Kelliga seal ainsad töötajad.  

Igapäevaseks tööks oli nagu arvata võib viinamarjade korjamine ning seejärel täis korjatud tünnide autole tõstmine. Korjasime kahekesi, üks ühelt poolt ning teine teiselt poolt rida, saime korjamise ajal üksteisega juttu ajada ning töö läks üpriski kiiresti.

Kui piisavalt palju oli korjatud, siis kogusime täis tünnid kokku, nii et farmer sõitis aeglaselt autoga, üks meist oli maas ja tõstis tünnid autole ning teine auto kastis ja paigutas need ilusti ritta.

Üks täis tünn kaalus umbes 15 kg ning korraga mahtus neid auto kasti 63 tükki (7 tünni* 9 rida).

Tavaliselt hakkas peale kuute rida selg vaikselt tunda andma ja tegime vahetustega - üks korjas ühel korral ja teine järgmisel. Korjatud viinamarjad läksid värske õhu kätte 4-5 nädalaks kuivama ning neist saavad rosinad. See tegi meie jaoks korjamise tunduvalt lihtsamaks, kuna marjade välimust nii väga vaatama ei pidanud. Siiski pidi ettevaatlik olema viinamarjade vahel elavate mürgiste redback ämblike tõttu, keda pesa avastamisel kääridega lõikuda üritasime 😀

Farmer Bruce viinamarju kuivama panemas

Teel töölt koju. Kuigi neist viinamarjadest tehti rosinaid, siis olid need väga maitsvad ka niisama süües. Ja ainsate tööliste eelisena saime neid omale söögiks võtta nii palju kui soovisime 😋

Kuna farmeri vanus on küllaltki kõrge, siis on nad otsustanud, et see viinamarja hooaeg on viimane ning kõik puud võetakse maha. Seetõttu oli suur rõõm näha, et siin istanduses oli üks parimaid aastaid, mis neil selle 30 aastase pidamise jooksul üldse on olnud ning puud olid marjadest lookas. Farmeri sõnul oli selle põhjuseks detsembri suur sademete hulk, mis taimedele hästi mõjus. Samas on vihmavaesel perioodil vaja taimi igapäevaselt kasta, kuid siinse piirkonna põhjavesi vesi on liiga soolane (maitselt nagu meie merevesi) mõjudes taimedele halvasti. Olukorra lahendamiseks kogutakse näiteks vihmavett, mida teise veega segatakse ning sellega soola kogust vähendatakse, kuid üldpildis jääb Bindooni piirkonnas farme järjest vähemaks.

Tööpäevad olid meil küllaltki lühikesed alustades varahommikul ning lõpetades juba keskpäeval, kuna päike hakkas niimoodi kõrvetama, et enam ei suutnud korjata. Päevased temperatuurid Bindoonis töötamise ajal olid üle 30 kraadi, ulatudes isegi 36ni.
Sellel neljapäeval saime kõik viinamarjad korjatud. Hooaja saagiks tuli pea 2000 tünni viinamarju ehk umbes 30 tonni, millest peale kuivamist tuleb arvatavasti ligi 6 tonni rosinaid. Need saadetakse idakaldale pakkimisse, kust need jõuavad ka Euroopasse. Lõpetamise puhul käisime farmeri ja ta naisega Bindooni pubis söömas ning paari jooki nautimas. Õhtu möödus äärmiselt kiiresti ning saime Kelliga mitu soovitust, mis kohti Austraalias kindlasti külastada.

Eelmisel korral panin pildi meie tagasihoidlikust elamisest, mis on ühe teise farmi shed'is. Maja lähedal asuvad lambad ja hobune, keda mõnikord vaatamas oleme käinud. Esimesel korral hakkas hobune meile lähenedes sammu kiirendama ning kuna seisime lageda platsi peal oli küllaltki kõhe ja Kelli hirmutas ta ära😀. Teisel korral saime aga juba lähedalt näha ja katsuda.

Bindooni kandis külastasime Austraalia ainsat kloostrilinna New Norcia, mis on asutatud 1847. aastal Benediktiini ordu munkade poolt. Linnas asuv klooster on endiselt toimiv, kuid praegu pannakse seal rõhku ka turismindusele. Päeva lõpetuseks käisime New Norcia pubis söömas pitsat, mille isu Sheril oma vlogiga meile tekitas 😀

Abbey church New Norcia's

New Norcia hotell, kus esimesel korrusel asus pubi

Pitsat oodates

Veel külastasime linna Gingin, kus nautisime jalutuskäiku pargis ning 10-minutilist jalutuskäiku semitroopilise taimestiku vahele ehitatud laudtee rajal.

Oleme veel külastanud Perthi eeslinnas asuvat Joondalupi välikino, mis jääb meie praegusest elukohast umbes tunniajase sõidu kaugusele. Külastasime samade tegijate välikino ka umbes kuu aega tagasi Perthi kesklinnas, kus toona jäime viimase hetke saabumise tõttu ilma headest istekohtadest. Seekord me sama viga ei teinud ning läksime kohale väravate avamiseks ehk kaks tundi enne filmi algust. Koha peal  selgus, et Joondalupis tehakse väravad lahti alles poolteist tundi varem, nii et saime pool tundi nsm passida 😀 Kuna Joondalup on väiksem koht, siis oli seal ka inimesi tunduvalt vähem ning pooled istekohad olid filmi alguseks alles tühjad. Filmiks oli Lõuna Korea 2018. aasta psühholoogiline draamamüsteerium "Burning", mis kandideeris parima võõrkeelse filmi Oscarile ning kestis tervelt 2,5 tundi. Saime seda nautida mugavatel kott-toolidel ning kuigi järgmisel hommikul tööpäeva ei olnud, siis oli unegraafik endiselt töö järgi ning filmi lõpp tuli kohati unega võideldes. Üldiselt oli film hea ning arutasime Kelliga hiljem veel mitmeid kordi sealsete teemade üle.

Filmi algust oodates

Nüüd võtame ette taas sõidu 500 km lõuna poole, sinnakanti, kust eelmisel nädalal alles tulime 😀 Kirjutan järgmisel korral, millega seal tegelema hakkame.

Känguru hommikuses udus.

👋

Vahepeal on palju juhtunud

Hei!

Paar nädalat tagasi laupäeval leidsin 'Eestlased Perthis' facebooki grupist töökuulutuse, kus otsiti kahte inimest viinamarju korjama. Postituse kirjutas austraallane John, kelle fb profiili tõttu tekkis kerge kahtlus, kas asi on  ikka õige (ühel pildil istub ta näiteks Harley Davidsoni otsas ja näitab keskmist sõrme 😀) Kuna kuulutuses oli aga antud kellegi Bruce'i telefoni number, siis otsustasime ikkagi proovida ja pühapäeval saimegi rõõmustava vastuse - teisipäeva hommikuks oodati meid Perthist veidi põhja pool asuvasse linna Bindoon viinamarjaistandusse tööle. 

Esmaspäeva hommikul käisime veel viimase ringi õunaistanduses, pakkisime asjad ning alustasime sõitu 500 km kaugusele Bindooni. Olime jõudnud umbes poolele teele, kui autol korraga kiirus vähenema hakkas, temperatuuri näidik oli max kuuma peal ning kapoti alt hakkas tulema tossu. Peale seisma jäämist telefoni haarates avastasime, et Austraaliale tüüpiliselt ei olnud antud kohas levi. Siiski ei pidanud kaua mõtisklema, kui juba paari minuti pärast jäi seisma abivalmis meesterahvas, kes lubas sõita lähimasse töökotta, et sealt puksiir saadetaks (lähim suurem linn oli umbes 50 km kaugusel).

Ilmselt mõtles ta tee peal ringi, kuna 30 minuti pärast peatus tee ääres lähedal asuvast roadhouse'st töötaja, kes ütles, et tal paluti meie eest hoolitseda 😁. Tema abiga saime töökojaga ühendust ning jäime puksiiri ootama. Jutu käigus tuli veel välja, et eelmisel päeval alustas samas roadhouse's tööd eestlane. Siiani oleme peaaegu igas väikelinnas kuulnud jutte, et taaskord kuskil keegi eestlane töötab 😀. Peale järgnevat kahte tundi kõrvetava päikese käes ootamist tekkis kahtluseuss ega meid ära pole unustatud ning tuju hakkas kergelt langema. Meie aega jõudsid sisustada veel kaks seisma jäänud aitajat, kuni lõpuks saabuski puksiir.

Töökojas ilmnes tõsiasi, et generaatori rihm oli purunenud, mootor kuumenes üle ning selle korda tegemine läheb ilmselt sama palju maksma kui auto väärtus on. 'Cooked our car' nagu öeldakse. Õnneks olime mitme tunnise ootamise jooksul võimalikud variandid omavahel läbi arutanud ning eriti kohkunud ei olnud. Mina tegin kõne meie tööandjale ning andsin teada, et kahjuks me õigeks ajaks kohale ei jõua ning sellel ajal oli Kelli saanud jutule meie puksiiri juhiga, kellel oli juhtumisi kodus vaba tuba, kuhu saime ööseks minna 😀 . Arutasime õhtul veel võimalikud variandid omavahel läbi ning läksime magama mõttega, et hommikul vaatame edasi. Kuna meie neljarattaline oli pungil asju täis, siis ühistransport kõne alla ei tulnud ning parim idee tundus osta lähiümbrusest uus auto (asusime 2000 elanikuga linnas Wagin). Juhuslikult müüs puksiirijuhi tuttav oma Mazda-t, mille peale pikka kaalumist ära ostsime. Ajasime paberimajanduse korda, tõstsime oma asjad uude autosse ning jätsime juba kalliks saanud Corolla, millega olime kuu aja jooksul läbinud üle 4000 km, töökoja õuele romulasse viimist ootama.

Kuigi autoga juhtunu oli ootamatu, siis siiani naerame sellele tagasi mõeldes. Sel hetkel tundus küll uskumatuna, kui 24 tunni pärast juba uues autos edasi liikusime, kuid kogemus ja mälestus missugune. Lasime auto ka mehaanikul üle vaadata, kes ütles, et väga hästi hooldatud. Tegemist 2007 aasta Mazda 2ga, mille läbisõit kõigest 104000 km. Nimelt oli antud auto 10 aastat ühe vanema Austraalia naisterahva kasutuses, kes sellega eriti palju ei sõitnud, kuid sõites tabas nii mõnegi ettejääva eseme, mis paari mõlgi näol avalduvad 😀.
Jätkates juttu meie teekonnast, siis teisipäeva õhtuks jõudsime õnnelikult oma uude töökohta.

Ning vaatamata facebooki profiilist saadud muljele on John, kes meile elamist üürib, äärmiselt tore. Ta on viimased 10 aastat siin umbes 50 eestlasele majutust pakkunud, ise kaks korda Eestis käinud ning räägib ka lihtsamaid eestikeelseid sõnu.

Meie elamine. Shed'i paigutatud kahte konteinerisse on sisse ehitatud mini korter kahe toa ja muu eluks vajalikuga.

Järgmises postituses kirjutan veidi rohkem meie tööst ning kus siin ümberkaudsetes kohtades käinud oleme 🙂
👋

Veel ringi reisimist 2

Hei!

Jätkan reisijuttudega.

Esmaspäeva hommikul võtsime Kelliga suuna 1095 meetri kõrguse mäe Bluff Knoll poole. Ilm oli kergelt vihmane ning kohale jõudes mäetipp udusse mattunud, kuid otsustasime tee siiski ette võtta.

3,1 kilomeetrit mööda rada ronimist võttis meil 1,5 tundi ning selleks ajaks oli udu õnneks täielikult kadunud. Tegime tipus kaunist vaadet nautides kerge lõuna ning liikusime tunniga alla. Bluff Knoll on kindlasti üks mu lemmikuid kohti, mida siiani Austraalias külastanud olen.

Mäest alla jõudes võtsime suuna meie järgmise ööbimispaiga poole, kuhu jäime nädalaks pidama. Leidsime kuulutuse, et ühte siidrifarmi otsitakse vabatahtlikke, kes ehmataksid istanduses õunu söövaid papagoisid. Tööks oli iga päev kaks tundi istanduses ringi kõndida ning selle eest saime karavani, kus ööbida. Kõndimise ajal tegin umbes 9000 sammu, mis oli hea algus päevale, ning hommikusöögi ajal sai jälgida taamal hüppavaid kängurusid 🙂

Püsiv ööbimiskoht andis hea võimaluse ümbruskonna vaatamisväärsusi külastada ning siinkandis töökohta otsida.
Käisime Valley of the Giants Tree Top Walk'is, kus kõrgete puude vahele on ehitatud 600 meetri pikkune rada, mille kõrgeim koht on maapinnast 40 meetri kõrgusel. Tee rajamise eesmärgiks oli kaitsta iidset metsa, kuna suure turistide arvu tõttu olid puujuured kahjustada saanud. Ehitatud konstruktsioon katab  metsaalusest maapinnast vaid mõned ruutmeetrid, olles taotluslikult suhteliselt kõikuv.

Metsas asusid tingle treed, mis oma elu jooksul võivad seest tühjaks põleda, kuid kasvavad edasi

Veel erinevaid pilte külastatud kohtadest.

Greens pool rand. Mõned päevad hiljem sai ka rannaliival peesitatud ning kiire suplus tehtud, kuna vesi oli väga külm

Elephants rock

Elephants cove

Monkey rock

Vaade Monkey rock'ilt

Järgmise korrani

👋

Veel ringi reisimist

Hei taaskord!

Jätkan sealt, kus viimases blogis pooleli jäin. Peale eelmise tripi lõpetamist jõudsime Kelliga taaskord Perthi, kus tähistati Austraalia päeva. Linnas toimus mitmeid tasuta kontserte ning lasti lausa 30 minutit ilutulestikku. Paar päeva peale pidustusi otsustasime sõita farmi, kus töötasin.  Tegime teepeal varem külastatud Leschenaultia järve ääres peatuse ujumiseks ja lõunasöögiks ning jätkasime sõitu.  Esimesel farmis olemise õhtul läksime niisama ringi sõitma, et Kelli näeks vabas looduses elavad kängurusid. Peale 5 minutilist sõitu üks juba istuski meil teepeal ees ning hiljem läks nende loendamine sassi 😀. Teisel päeval külastasime kahte suurt kivi, kus ma varem käinud olin - Elachbutting rock ja Beringbooding rock. Võrreldes eelmise korra kergelt vihmase ilmaga oli seekord päike kõrvetavalt palav ning avastasin ka kohti, mida eelmisel korral ei näinud.

Pilt chaser bin'iga. Päris elus pidi traktor tunduvalt suurem välja nägema kui piltidel 😀

Peale farmi külastust võtsime suuna lõuna poole ning vaatasime turismimagnetina tuntud kivi Wave rock ja selle lähedal asuvat Hippo's yawn, mis näeb välja kui jõehobu.

Ööbimispaigaks välja valitud karavanparki jõudes avastasime, et see asus äärmiselt väikese läbisõidetava küla tee ääres ning seal polnud ühtegi teist ööbijat ja kõik oli pime. Otsustasime sõita tunnikese edasi järgmisesse kohta. Seekord asus karavanpark keset väikest linna  Dumbleyung otse maakonnakeskuse vastas ja õnneks oli üks teine karavan seal juba ees. Järgmisel päeval uudistasime ümbruskonnas ringi. Linna lähedal asub samanimeline järv, mis on Lääne-Austraalia suurim siseveekogu. Järv sai tuntuks 1964. aastal, kui inglane Donald Campbell tegi sellel vee peal sõitmise kiirusrekordi, sõites 444 km/h. Campbell on ainus inimene, kes on ühel aastal saavutanud nii maismaal kui ka veepeal sõitmise kiiruse rekordi.

Algselt oli plaan liikuda Dumbleyungist lääne poole, kuid õhtul järgmise päeva plaane tehes avastasime, et lõunarannikule, kus me veel käinud pole, on sama pikk maa ning tegime plaanid ringi. Teel lõunasse külastasime linnakest nimega Wagin ja seal asuvat vabaõhumuuseumi, kus oli üllatuslikult palju vaadata, alustades vanaaegsest pangast, trükikojast ja koolist kuni traktoriteni välja.

Jätkasime teekonda lõunarannikule ning ööbisime vähem kui minutilise jalutuskäigu kaugusel rannast.

Pühapäeval avastasime Albany kandi vaatamisväärsusi ning külastasime vaalapüügijaama, kus lõpetati tegevus 1978. aastal, misjärel ehitati see ümber muuseumiks.

Natural bridge

The gap. Kaljulõhe, millele oli ehitatud vaateplatvorm, kust avanes võimas vaade all loksuvatele lainetele.

Vaala skelett

Uitasime ringi vaalapüügiks kasutatud laeval

Ning peale muuseumi nautisime kauni vaatega kohvikut

Äärmiselt armas vombat

Koaala põõsas nosimas

Jalutasime kängurude kõrval, mis oli veidi hirmus

Peale miniloomaaia külastust võtsime suuna telkimispaika, kus ootasid juba ees Kristiina ja Raikko. Veetsime toreda õhtu, misjärel läksid meie teed lahku, nemad suunduvad edasi ida poole ja meie jääme veel mõneks ajaks Lääne-Austraaliasse.

Seekord sai palju pilte ja palju juttu. Proovin järgmise postituse vähe kiiremini valmis jõuda. 😀
Olge tublid!
👋