Paar nädalat tagasi laupäeval leidsin 'Eestlased Perthis' facebooki grupist töökuulutuse, kus otsiti kahte inimest viinamarju korjama. Postituse kirjutas austraallane John, kelle fb profiili tõttu tekkis kerge kahtlus, kas asi on ikka õige (ühel pildil istub ta näiteks Harley Davidsoni otsas ja näitab keskmist sõrme 😀) Kuna kuulutuses oli aga antud kellegi Bruce'i telefoni number, siis otsustasime ikkagi proovida ja pühapäeval saimegi rõõmustava vastuse - teisipäeva hommikuks oodati meid Perthist veidi põhja pool asuvasse linna Bindoon viinamarjaistandusse tööle.
Esmaspäeva hommikul käisime veel viimase ringi õunaistanduses, pakkisime asjad ning alustasime sõitu 500 km kaugusele Bindooni. Olime jõudnud umbes poolele teele, kui autol korraga kiirus vähenema hakkas, temperatuuri näidik oli max kuuma peal ning kapoti alt hakkas tulema tossu. Peale seisma jäämist telefoni haarates avastasime, et Austraaliale tüüpiliselt ei olnud antud kohas levi. Siiski ei pidanud kaua mõtisklema, kui juba paari minuti pärast jäi seisma abivalmis meesterahvas, kes lubas sõita lähimasse töökotta, et sealt puksiir saadetaks (lähim suurem linn oli umbes 50 km kaugusel).
Ilmselt mõtles ta tee peal ringi, kuna 30 minuti pärast peatus tee ääres lähedal asuvast roadhouse'st töötaja, kes ütles, et tal paluti meie eest hoolitseda 😁. Tema abiga saime töökojaga ühendust ning jäime puksiiri ootama. Jutu käigus tuli veel välja, et eelmisel päeval alustas samas roadhouse's tööd eestlane. Siiani oleme peaaegu igas väikelinnas kuulnud jutte, et taaskord kuskil keegi eestlane töötab 😀. Peale järgnevat kahte tundi kõrvetava päikese käes ootamist tekkis kahtluseuss ega meid ära pole unustatud ning tuju hakkas kergelt langema. Meie aega jõudsid sisustada veel kaks seisma jäänud aitajat, kuni lõpuks saabuski puksiir.
Töökojas ilmnes tõsiasi, et generaatori rihm oli purunenud, mootor kuumenes üle ning selle korda tegemine läheb ilmselt sama palju maksma kui auto väärtus on. 'Cooked our car' nagu öeldakse. Õnneks olime mitme tunnise ootamise jooksul võimalikud variandid omavahel läbi arutanud ning eriti kohkunud ei olnud. Mina tegin kõne meie tööandjale ning andsin teada, et kahjuks me õigeks ajaks kohale ei jõua ning sellel ajal oli Kelli saanud jutule meie puksiiri juhiga, kellel oli juhtumisi kodus vaba tuba, kuhu saime ööseks minna 😀 . Arutasime õhtul veel võimalikud variandid omavahel läbi ning läksime magama mõttega, et hommikul vaatame edasi. Kuna meie neljarattaline oli pungil asju täis, siis ühistransport kõne alla ei tulnud ning parim idee tundus osta lähiümbrusest uus auto (asusime 2000 elanikuga linnas Wagin). Juhuslikult müüs puksiirijuhi tuttav oma Mazda-t, mille peale pikka kaalumist ära ostsime. Ajasime paberimajanduse korda, tõstsime oma asjad uude autosse ning jätsime juba kalliks saanud Corolla, millega olime kuu aja jooksul läbinud üle 4000 km, töökoja õuele romulasse viimist ootama.
Ilmselt mõtles ta tee peal ringi, kuna 30 minuti pärast peatus tee ääres lähedal asuvast roadhouse'st töötaja, kes ütles, et tal paluti meie eest hoolitseda 😁. Tema abiga saime töökojaga ühendust ning jäime puksiiri ootama. Jutu käigus tuli veel välja, et eelmisel päeval alustas samas roadhouse's tööd eestlane. Siiani oleme peaaegu igas väikelinnas kuulnud jutte, et taaskord kuskil keegi eestlane töötab 😀. Peale järgnevat kahte tundi kõrvetava päikese käes ootamist tekkis kahtluseuss ega meid ära pole unustatud ning tuju hakkas kergelt langema. Meie aega jõudsid sisustada veel kaks seisma jäänud aitajat, kuni lõpuks saabuski puksiir.
Töökojas ilmnes tõsiasi, et generaatori rihm oli purunenud, mootor kuumenes üle ning selle korda tegemine läheb ilmselt sama palju maksma kui auto väärtus on. 'Cooked our car' nagu öeldakse. Õnneks olime mitme tunnise ootamise jooksul võimalikud variandid omavahel läbi arutanud ning eriti kohkunud ei olnud. Mina tegin kõne meie tööandjale ning andsin teada, et kahjuks me õigeks ajaks kohale ei jõua ning sellel ajal oli Kelli saanud jutule meie puksiiri juhiga, kellel oli juhtumisi kodus vaba tuba, kuhu saime ööseks minna 😀 . Arutasime õhtul veel võimalikud variandid omavahel läbi ning läksime magama mõttega, et hommikul vaatame edasi. Kuna meie neljarattaline oli pungil asju täis, siis ühistransport kõne alla ei tulnud ning parim idee tundus osta lähiümbrusest uus auto (asusime 2000 elanikuga linnas Wagin). Juhuslikult müüs puksiirijuhi tuttav oma Mazda-t, mille peale pikka kaalumist ära ostsime. Ajasime paberimajanduse korda, tõstsime oma asjad uude autosse ning jätsime juba kalliks saanud Corolla, millega olime kuu aja jooksul läbinud üle 4000 km, töökoja õuele romulasse viimist ootama.
Kuigi autoga juhtunu oli ootamatu, siis siiani naerame sellele tagasi mõeldes. Sel hetkel tundus küll uskumatuna, kui 24 tunni pärast juba uues autos edasi liikusime, kuid kogemus ja mälestus missugune. Lasime auto ka mehaanikul üle vaadata, kes ütles, et väga hästi hooldatud. Tegemist 2007 aasta Mazda 2ga, mille läbisõit kõigest 104000 km. Nimelt oli antud auto 10 aastat ühe vanema Austraalia naisterahva kasutuses, kes sellega eriti palju ei sõitnud, kuid sõites tabas nii mõnegi ettejääva eseme, mis paari mõlgi näol avalduvad 😀.
Jätkates juttu meie teekonnast, siis teisipäeva õhtuks jõudsime õnnelikult oma uude töökohta.
Ning vaatamata facebooki profiilist saadud muljele on John, kes meile elamist üürib, äärmiselt tore. Ta on viimased 10 aastat siin umbes 50 eestlasele majutust pakkunud, ise kaks korda Eestis käinud ning räägib ka lihtsamaid eestikeelseid sõnu.
 |
| Meie elamine. Shed'i paigutatud kahte konteinerisse on sisse ehitatud mini korter kahe toa ja muu eluks vajalikuga. |
Järgmises postituses kirjutan veidi rohkem meie tööst ning kus siin ümberkaudsetes kohtades käinud oleme 🙂
👋
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar