kolmapäev, 20. november 2019

Elu Adelaide's

Hei!

Kuigi mul kogu aeg kuklas koputab, et võiks blogi kirjutada, ei ole viitsimist olnud seda ette võtta. Nüüd, kui eelmise postituse avaldamisest on möödas juba tervelt kuu ning inimesed on vaikselt küsima hakanud, võtan end kokku ja panen kirja, millega Adelaide's vahepeal tegelenud oleme. Üldjoontes midagi erilist pole, töö- ja elukoht on endiselt samad.

Adelaide's on kõikjal kaunis rohelus
Saime kotitäie sidruneid (austraalias on nii mõnelgi inimesel tagaaias kasvamas sidrunipuu), mistõttu otsustasime sidrunikooki teha. Ilma kaalu ja miksrita munade vahtu löömiseks oli see väike väljakutse, aga saime hakkama 🙂
Adelaide Arcade ostukeskus, mis avati 1885. aastal
Ghostbuster Kelli
Viljakoristuse algus venis see aasta mitu nädalat. Kui alguses oli lootus, et novembris saame korralikult tööd alustada, siis kahjuks vili ei saanud ikkagi valmis. Ja kui lõpuks sai, siis otsustas ilmataat, et nüüd on õige aeg taeva kraanid lahti keerata, mistõttu farmeritel polnud nädal aega põllule asja. See kõik aga tähendas meile palju vaba aega, mis vajas sisustamist.
Lõuna-Austraalia slogan on "The festival state" ja seda põhjusega. Oktoobri keskel toimus Adelaide's aborigeenide kunstifesitval Tarnanthi. Tegime tiiru galeriis ning vaatasime Tiwi saarelt pärit tantsijate traditsioonilist tantsu, millesti jäi küll mulje, et keegi on nad lihtsalt kohale lennutanud ja öelnud, et tehke miskit 😄.


Samal nädalal toimus veel teinegi festival OzAsia, kus käisime vaatamas laternate rongikäiku, mille suurimaks vaatamisväärsuseks oli Hong Kongi draakon, sõime Aasia sööke ning külastasime pelmeeni ööturgu.



Novembris toimus festival Feast, mille raames käisin vaatamas drag queenide showd. Etteasted olid väga lahedad ja õhtu meeleolukas, kuid mõned kaasas olnud meesterahvad ei tundnud end sealses klubis üldse mugavalt, mis oli omaette humoorikas 😀.


Kas mäletate kui paar postitust tagasi kirjutasin Austraalias peetavast World Solar Challenge'st, mille meeskondi juhuslikult masinaid testimas nägime? Ametlik võistlus toimus oktoobri keskel ning finišeeruti Adelaide's, mis andis meile võimaluse minna lõpu paraadi vaatama. Võistlusel on paar erinevat kategooriat, millest peamise võitis Belgia.

Belgia masin

Mõnikord tulevad huvitavad üritused otse koju kätte. Näiteks toimus ühel laupäeval Eesti maja saalis wrestling, mida köögis askeldamise kõrvalt vahepeal piilumas käisin. Kelli toimetas samal ajal baaris. Ma võin küll öelda, et mulle see üritus väga ei meeldinud ja maksta selle eest ei tahaks, aga üks kord vaadata oli isegi huvitav😀.


Ühel päeval jõudsime ka autode showle, kus oli väljapanekul nii vanu kui ka uuemaid neljarattalisi.

Ja ühel vabal päeval käisime Port Adelaide's, kus jalutasime natuke ringi ja külastasime kohvikut.



Juba mõnda aega küpses meil plaan minna Flinders Ranges rahvusparki, kus asub Lõuna-Austraalia suurim mäestik. Allkorruse baaris käies saime tuttavaks austraalia leeduka Alexis'ega, kes on outback'is käimise ekspert ning kes lubas meile selleks puhuks swag'e laenata. Swag on siis austraallaste poolt välja mõeldud minitelk, mida on väga lihtne üles seada ja kokku pakkida, kuna selles on madrats juba sees ning kes soovib saab ka voodiriided sisse jätta kokku rullides. Ainus miinus on, et see võtab palju ruumi, aga siinsete suurte autode juures ei ole see eriti probleemiks. Meie oleme harjunud magama oma katusetelgis, kuid mõtlesime, et proovime selle austraallaste seas populaarse variandi ka ära. Niisiis panime Alexi abiga plaani paika, kuhu matkaradadele minna, saime swagid ning jäime nädalavahetust ootama, et reedel otse töölt kohale sõita. Kahjuks ei läinud kõik plaanipäraselt kui neljapäeva hommikul avastasime, et meil on autos öösel vargad käinud. Kuna tulime praegusesse elukohta vaid ajutiselt elama (kuigi nüüdseks on möödas juba kuu 😀), siis on meil palju asju endiselt autos ning need ka varaste saagiks läksid koos Alexi laenatud swagidega. Ilma jäime Kelli kohvrist ja matkaseljakotist koos riiete ja asjadega, minu väiksest seljakotist, kompressorist ja veel nipet-näpet asjadest. Sisse oli üritatud murda ka auto esikabiini, kus meil oli külmkapp, kuid õnneks ei andnud aknaklaas kangutamisele järele ja need asjad jäid alles. Tuju oli meil mõlemal null ja enda asjadest oli küll kahju, kuid laenatud swagide pärast tundsime end eriti halvasti. Meie üllatuseks aga ilmus Alex samal õhtul välja kahe uue swagiga ja tahtis, et me oma tripile ikkagi läheksime. Lubas veel kurikatega tuttavad saata peale, kui teada saab, kes seda tegi 😁.
Reedesel päeval saime lisaks töökaaslastelt hoiatuse, et ära ei eksiks (mis juba mitmendat korda kuuldes kahtlaseks muutus 😀) ja usside suhtes tähelepanelikud oleksime ning peale töö lõppu suundusimegi Flinders Ranges rahvusparki. Park asub Adelaide'st umbes 450 km kaugusel ning on tuntud oma loodusliku amfiteatri Wilpena pound poolest, mis katab ligi 80 km². Laupäeval matkasime üle 20km ronides esmalt pea 1000m kõrgusele Tanderra Saddle otsa ning seejärel 923m kõrgusele Mount Ohlssen Bagge otsa.
Tanderra Saddle matk

Teise mäe algus, mis tundus oi kui raske 😀

Mount Ohlssen Bagge matk. Viimasel pildil sipelgasiil.

Kuna teiselt mäelt alla jõudes olid jalad kui makaronid all 😂 võtsime ette autosõidu mägede vahel imetledes ümbrust.


Päeva jooksul nägime võimsaid vaateid, rohkelt loomi ja kaunist loodust ning mõistsin et peale mõnda aega Adelaide's olemist nautisin looduses olemist täiega.

Swagid ja känguru

Pühapäeval tegime kiire mõnekilomeetrise matka Arkaroo kivi juurde, et vaadata koopamaalinguid, ning suundusime tagasi Adelaide jõudes parajaks ajaks õhtuseks grilliks kohale.


Ülejäänud vaba aja sisustamise tegevused on endised, olen vaadanud filme, lugenud raamatuid, käinud jooksmas, allkorruse baaris, esmaspäeviti pubis quiz nightil ning mänginud tundide viisi kaarte 😀.

Slack line'i harjutamine
Ilmselt olete uudistest näinud, et Austraaliat räsivad praegu kohutavad tulekahjud. Meie oleme sellest praegu veel õnneks ohutus kauguses, kuid uudistes ja jutuajamistes käib ikka läbi. Lõuna-Austraalias on praegused ilmad kohalike sõnul ootamatult jahedad, alles eelmisel nädalal ostsime omale high vis pusad, kuna tööl oli külm. Kuigi jah, täna on väljas 40 kraadi ja tööd ei ole, kuna terve vastuvõtu punkt on kinni katastroofiliste ilmastikuolude pärast. Töö kohta veel nii palju, et eelmisest nädalast hakkasime korralikult tööl käima ning loodame nii vähemalt jõuludeni välja käia.


Järgmise korrani!
👋

kolmapäev, 16. oktoober 2019

Lõuna-Austraalia ja Adelaide

Hei!

Vahepeal on blogi kirjutamisel väike paus sisse jäänud, kuid mul täitus oktoobri alguses aasta Austraalias. Seda sai tähistatud igati sobivalt Adelaide Eesti majas Eesti õluga 🙂. Aga kõigest järgemööda.

Taustal Eesti maja eestvedaja Tom.

Jätkan juttu lõuna poole sõidust. Jõudsime Lõuna-Austraaliasse, mis on suuruse poolest Austraalia osariikide ja territooriumide arvestuses neljas, hõlmates veidi enam kui miljon ruutkilomeetrit. Inimesi elab siin 1,7 mln, kellest enam kui pool osariigi pealinnas Adelaide's ja selle ümbruses.

Sajad kilomeetrid Lõuna-Austraalia põhjaosas olid küllatki igavad, ümberringi vaid kergelt võsastunud lage väli. Ühel hetkel aga hakkasid paistma igal pool väikesed kaevatud hunnikud ning maantee äärde tekkima sildid hoiatamaks tähistamata aukude kohta. Olime jõudnud Austraalia opaali kaevanduse pealinna Coober Pedy'sse. 



Linn tekkis eelmise sajandi alguses peale piirkonna opaalivarude avastamist. Ajalooliselt esimesed opaalid linnast veidi põhja poole leidsid üldsegi aborigeenid, kes neid valgetele müüsid avaldamata nende leiukohta. Coober Pedy'sse sisse sõites tundus see lagedate küngaste ja igal pool vedelevate rauakolakatega asum suhteliselt mõttetu kohana, kuid seal ringi käies hakkas täitsa meeldima. Kunagised linna elanikud, kes olid peamiselt kaevandajad, elasid aastakümneid mägede sees. Tuli ette olukordi, kus kodu suurendades (näiteks ühe toa juurde kaevandades) leiti samal ajal varandus opaali näol. Praegu on linnas loendmatul hulgal opaali ja sellest tehtud ehete müügikohti, mitu kaevandusmuuseumi, maa-alused hotellid ning isegi kirikud.

Vaade linnale
Käisime muuseumis opaalide kaevandamist uurimas.
Selles maaaluses kodus elati sees veel 90ndatel

Blower ehk hiiglaslik tolmuimeja, mida kasutatakse kaevandades maa seest kivisodi välja toomiseks.
Coober Pedy esimene puu. Selle rauast puu lasi üks pereisa ehitada 1970. aastatel oma lastele, et nad saaksid puul turnimise kogemuse. Sel ajal ei olnud Coober Pedy's veel ühtegi puud.

Anglikaani kirik

Coober Pedy külje all asub koht nimega Breakaways, mis oma avara maastikuga on ligi meelitanud mitmeid filmi tegijaid. Näiteks on siin filmitud Mad Max: Beyond Thunderdome.

Linna sees parkimisplatsil aga asub kosmoselaev, mida kasutati 2000. aasta filmi Pitch Black võtetel.

Cooper Pedy'st edasi sõites jätkus veel ligi 500 km lagedat maad ning meil oli kerge masendus, kas nii jääbki. Siis aga hakkas loodus vaikselt rohelisemaks muutuma ning silmapiirile tekkima mäed. Kuna uue töö koolituseni, mis pidi olema 2. oktoobril, oli veel paar päeva aega, otsustasime teha oma Lõuna-Austraalia esimese matka ning suundusime The Dutchman Stern conservation park'i. Nime sai park selle järgi, et seal olev mägi nägi kellelegi kunagi välja kui Hollandi laeva ahter 😄. Matka algusest peale oli loodus lopsakas, õitsesid lillad ja kollased lilled, põõsaste vahel hüppasid kängurud ning siblasid sisalikud ja õhus oli kevade hõngu. Tegime 10,6 km matka, mis võttis meil küllaltki kaua aega, kuna kogu aeg oli midagi pildistada 😄.

Sisalik kivil
Sisalikuline, ingl k blue-tongued skink ja shingleback, lad k tiliqua rugosa

Järgmisel päeval külastasime Port Germein Jetty't, mis oli kunagi lõunapoolkera pikim puust sild 1680 meetriga, Port Pirie sadamalinna ning õhtuks jõudsime väiksesse linna nimega Kapunda jäädes ootama järgmise päeva koolitust.

Port Germein Jetty
Nüüd on ilmselt lõpuks aeg ka meie uuest tööst natuke rääkida. Juba juulis, sel ajal kui Kununurras elasime, kandideerisime viljavõtuhooajaks ettevõttesse nimega Viterra, mis ostab farmeritelt vilja kokku. Valikus oli mitmeid positsioone, näiteks rekade kaalumine, viljaproovide võtmine/ analüüsimine ja hoovi peal rekade juhendamine. Meie valisime oma tööks tarpimise, mis kujutab endast suurte tarpide (presentide) maha laotamist ja viljakuhjadele peale tõmbamist, et kaitsta neid tuule, vihma ja loomade/lindude eest. Ehk siis hakkame suurte viljakuhjade otsas ronima, mis pidi jalad tudisema võtma 😀. Koolitusel saime spordikotiga kraami, kus olid püksid, pluusid, töösaapad, kindad, prillid ja müts ning kaks päeva õpetust, mida tegema hakkame.


Seejärel suundusime Adelaide, kuhu jääme elama kuni töö alguseni. Adelaide's tegutseb Estonian Social Club ehk Eesti maja, mille eestvedajad on Austraalia eestlased. Kohale jõudes olime ümbritsetud eesti keelest. Kuna eestlastest seljakotiränduritel on võimalus siin odavalt ööbida oli lisaks meile veel 10 bäkkerit.



Magala

Reede õhtuti on baaris istumine. Seekord olid laual juustud, maksapasteet ja sprotid.
Pühapäeva õhtuti on grill. Pildi tegemise ajaks olid taldrikud juba tühjad 😀.

Pikisilmi ootame juba töö algust, kuna niisama passimist on liiga palju olnud. Seni aga elame Adelaide's ning aeg möödub kiiresti. Käime linna peal jalutamas, muuseumites, jooksmas, allkorruse baaris, mängime kaarte, vaatame filme, loeme raamatuid ning ajame niisama juttu.

Kolonel William Light. Mees, kes pani paika kuhu Adelaide ehitatakse ja tänavate plaani.
Adelaide kaardil. Kolonel Light planeeris linna ülesehituse 1837. aastal, sealjuures luues ainsa linna maailmas, mis on täielikult ümbritsetud parkidega. Samuti on see üks väheseid linnu Austraalias, mis pole vangide poolt ehitatud. Adelaide esimesed elanikud olid siia ümber kolivad eurooplased.

Sel aastal 150. sünnipäeva tähistav Püha Peetruse katedraal


Adelaide's ehitati 1843. aastal esimene viljavõtumasin
Botaanikaaia vihmamets

State Library ehk raamatukogu
Kui tavaliselt saab baaris tšilliviina ja meeviina pitse, siis Leedu maja president tõi kaasa nende jooki Krupnikas.
Järgmise korrani! Kallid!
👋