Jõudsime Northern Territory'sse

Hei!

Oleme jõudnud Northern Territory'sse ehk Austraalia Põhjapiirkonda. Piiri ületades keerasime oma kellad poolteist tundi edasi ehk Eestiga on meil vahe nüüd 6,5 tundi. Põhjapiirkond on Austraalia suuruselt kolmas piirkond, kattes 1,4 mln km². NT elanike arv on 246 000, moodustades vaid 1% Austraalia kogu elanike arvust ning tehes sellest Austraalia kõige hõredamalt asustatud piirkonna.

Mitte just eriti laial teel on kiiruse piirang 130 km/h. Kuna meil on telk ja paneel katusel ning proovime kütust säästa, siis sellist kiirust isegi mitte ei ürita.

Pealinnas Darwinis elab veidi üle poole kõigist elanikest ning see oli ka meie sihtpunkt, kuna olime seal mõned asjaajamised kokku leppinud.

Howard springsis loodust avastamas.

Juba mõni aeg tagasi kandideerisime potentsiaalsesse järgmisesse töökohta, mille jaoks on vajalik läbida tervisekontroll. Kontrolliti erinevate tervisemurede ajalugu, kuulmist, nägemist, vererõhku, pulssi, läbisime alko, narko ning kopsumahu testi, tegime mõndasid harjutusi ja vastasime veel igasugustele küsimustele.

Teine toimetus oli katusetelgi parandus. Viimastel Kununurras oldud päevadel avastasime, et katusetelki lahti hoidvad luugiamordid ei kanna enam, mistõttu meie üldsegi mitte vana telk on kasutuskõlbmatu. Masendus oli sel hetkel suur, kuid õnneks on meil veel väike telk alles (millel lukk katki, nii et ukse sulgemine võtab mõnikord väga kaua aega 😀) ja päris lageda taeva alla ei jäänud. Pood, kust telgi ostsime oli abivalmis ja otsisid meile koha, kuhu parandusse saime minna.

Siis tekkis meil aga mõte lasta auto üle vaadata. Kununurras autole hooldust tehes öeldi meile paar asja, mis vajavad veel toimetamist, kuid kuna seal oli kõik nii kallis, siis lükkasime edasi. Tööd, mis vajasid tegemist oleks pidanud võtma mõned tunnid, kuid nii see kahjuks ei läinud. Rattalaagrit vahetades tuli välja üllatus, mistõttu meie autot õhtuks korda ei saadudki. Õnneks oli töökoja omanik väga mõistev ning lubas meil öö seal veeta. Niisiis lükkasime oma tõstukil oleval autol katusetelgi lahti ja ase oligi olemas 😄. Õhtul vaatasime autode vahel veel paar filmi ja jäime hommikut ootama. Järgmise päeva lõunaks oli auto taas töökorras ning kuna olime selleks ajaks töökoja omanikuga juba sõprussidemed loonud saime arvelt kõva soodustuse. Ilmselt oli kogu töökojaga seonduvas taaskord abiks, et oleme kaks naist.

Kõige kurvem kohvi maailmas oodates auto valmimist.

Meie ööbimiskoht.

Esimene öö Darwinis veetes oli meie karavanipargi taga metsa tulekahju. Minu ja Kelli jaoks tundus vaatepilt päris hirmutav kuna mööda sõitsid vilkuritega autod ja kohati oli näha ka leeke. Kui meil oli evakueerimise plaan peas juba välja mõeldud, siis keegi teine sellest välja ei teinud. Öösel kella 2 ajal ärgates oli õu mattunud paksu suitsu sisse, kuid tundus, et leeke enam ei paista ja hommikuks oli taevas selge.

Peale mõnda päeva Darwinis veetmist suundusime Litchefield'i rahvusparki avastama.

Rahvuslargis asuvad mitme meetri kõrgused termiidipesad.

Florence Falls

Tolmer Creek

Wangi falls

Upper Cascades

Lower Cascades

Matk Cascade'de juures

Õhtusöögi tegu täies hoos.

Vihma perioodil asuvad soolavee krokodillid elama erinevates rahvuspargis olevates veekogudes. Enne turismihooaja algust püütakse nad välja, et turistid ujumas saaks käia 😀.

Walker Creek

Seejärel võtsime suuna tagasi Darwinisse, kus külastasime iganädalast väga populaarset Mindil Sunset Market'it ehk Mindili päikeseloojangu turgu, kus müüdi tavaari seinast seina.

Mindil beach

Pärast seda pidime sõitma lennujaama ja oh õudust- auto ei käivitu. Õnneks peale paari minutilist paanikat jõudis mulle kohale, et olin käigu sisse jätnud 😄. Kui keegi teine ei tee, siis tuleb ise elu põnevaks teha.
Lennujaamas suundusime Bali lennule. Bali on austraallaste tüüpiline puhkuse veetmise koht ja juba mõnda aega tagasi pidasime plaani, et peame meiegi seal ära käima. Nii et järgmises postituses saate Austraaliale vahelduseks lugeda Bali seiklustest.
👋

Viimased jutud Kununurrast

Hei!

Eelmisel nädalal täitus meil Kununurrasse saabumisest kaks kuud, kuid terve aja jooksul on olnud tunne, et oleme vaid korraks 😀. Kuigi viibisime siin nö talvel, sain selle ajaga aru, et nii soojas kliimas mina elada ei tahaks. Mulle tundus, et muutusin palavusega loiuks ja laisaks, rääkimata pidevast päikese eest peitmisest ja paistes sõrmedest 😄.
Kirjutan seekordses postituses, mis tööst vabal ajal korda saatsime.

Augusti alguses toimus Kununurras rodeo show. Kohale sõites ja teisi inimesi nähes ei julgenud kohe autost väljagi minna, sest tundus, et ruuduline särk, kauboi müts ja saapad on kohustuslik outfit 😄. Õnneks nii hull asi siiski polnud ja saime show'l väga vinge kogemuse osaliseks.

Kuu teises pooles tegime väikese tripi majutus- ja turismikeskusesse El Questro ning lähedal asuvasse linna Wyndham.
El Questros käisime vaatamas Emma gorge'i ning pealelõunal läksime 4WD tuurile, mis viis meid radadele, kuhu oma autoga poleks tahtnud minna. Lisaks vaimukale seltskonnale (peale meie üks keskealiste ja kaks vanapaari) pakuti õlle, vahuveini ning juustuvaagnat 😋. Järgmisel hommikul aga suundusime looduslikesse kuumaveeallikatesse mõnulema.

Emma gorge'i matk

Emma gorge. Kuskil tiigis peidab end magevee krokodill.

Emma gorge. Paar päeva hiljem tuli välja, et ka selles tiigis elas magevee krokodill.

Paadisõit Explosion hole'i (ehk plahvatuse auk 😄), mis sai nime sellest, kui kaks tarka meest otsustasid dünamiidiga kala püüda.

Päikeseloojang Branco vaatepunktis. Seal jões nägime oma esimest soolavee krokodilli ujumas.

Zeebedee springs. Hommikul käisime palmide vahel asuvates looduslikes kuumaveeallikates mõnulemas.

El Questro'st lahkudes suundusime Wyndham'isse, mis on väike 780 elanikuga linnake. See on Lääne-Austraalia kõige põhjapoolsem linn, asudes Perthist, kust oma trippi alustasime, 3330 km kaugusel. Samuti on see Austraalia kõrgeima keskmise maksimaalse temperatuuriga linn, aasta keskmine on 36 kraadi ning seal asuvad hoovused on ühed maailma suurimad, ulatudes 8,4 meetrini. Hoovuste tõttu ümbritsevad Wyndham'i mudaväljad, nii et linnal kuskile laieneda ei ole.

Vaade mudaväljadele

Kelli meie kujuteldavate binoklitega linde ja krokodille vaatamas 😄. Õnneks olid tõsised asjaarmastajad lahked ja pakkusid oma binokleid meile.

Wyndham'is käisime hobuste võiduajamist vaatamas. Kui rodeole minnes tundsime, et oleme liiga uhkelt riietunud, siis siin oli vastupidi. 30+ kraadises ilmas olid osad mehed ülikonnas, naistel kleidid, juuksekaunistused ning kontsakingad. Sellist vaatepilti olen küll ainult filmist varem näinud. Vaatepilt oli seda huvitavam, et auto parkimine oli suvalisel kruusaväljal😀. Kuid meie õnneks oli riietusi igasuguseid, nii et sulandusime massi. Võrreldes rodeoga oli võiduajamine tunduvalt igavam. Päeva jooksul toimus vaid 5 paariminutilist jooksu iga 45 minuti tagant. Panuseid me kellelegi ei pannud, kuna ei saanud süsteemist aru 😄.

Lisan veel erinevaid pilte Kununurras oldud ajast.

'Be careful what you wish for' - Hoochery's tuuril käies ja ka hiljem põllu peal töötades mõtlesime, et küll oleks lahe rummi pudeldamise töö. 

Kõrvitsa püreesupp krutoonidega 😋. Pudrunuia meil muidugi polnud, kuid mõtlesime, et kuidagi ikka tehtud saab. Suur oli aga meie üllatus, kui sel päeval kööki minnes avastasime, et keegi oli oma pudrunuia sinna jätnud, kuna ei soovinud seda enam.

Siis kui meil oli esmaspäeval vaba päev ja lõuna ajaks olid juba kõik kohvikud kinni pandud, tuli minna hoopis pubisse 😀.

Meie eelviimasel Kununurras viibimise päeval oli tore taaskohtumine Kristiina ja Raikkoga, kes jõudsid oma teistpidi Austraalia ringiga kohale. Istusime hilisõhtuni vahetades muljeid ja kogemusi ning järgmisel päeval suundusid meie teed vastassuundadesse.
Nagu juba aru saate, siis on Kununurra seiklused lõpusirgel. Aeg on oma telk kokku pakkida ning võtta suund Northern Territory suunas.

Goodbye Kununurra!

Järgmise korrani!

👋

Töö lainel

Hei!

Asume endiselt Kununurras. Viimased paar nädalat on möödunud põllul rügades, distillery poole peal abistades ning vahepeal puuoksi korjates ja riisudes. Kirjutan aga kõigest lähemalt.

Ühel päeval peale põllul töö lõpetamist küsiti meilt Kelliga, kas tahaksime aidata rummi pudelitesse villimisel. Muidugi vastasime jaa! Seekord oli villimises šokolaadi ja kohvi rummiliköör. Mina sain ülesandeks pudelite täitmise, korgitamise ja väikeste mustade paelte panemise pudelikaelte ümber (et kergem avada oleks peale vahatamist) ning Kelli hakkas pudeleid vahatama. Margo, kelle all töötasime, sildistas, pani kasti ning tegi kõike muud jooksvat. Hiljem vahetasime tööülesandeid, kuid vahatamine, mis nõudis kõige rohkem oskust, jäi peamiselt Kelli ülesandeks, kuna ma selles nii profiks ei saanud. Kui alguses tegi Kelli ühe käega, siis pärast juba kahega korraga ja mõlemad pudelid tulid ilusad! Valesti tehes ei jäänud ilus sile tulemus, vaid tulid väikesed vahast ussikesed 😀. Lisan mõned  videod protsessist.

Šokolaadi ja kohvi rummilikööri tegime kokku umbes 700 pudelit (750 ml pudel). Järgmine partii pudeldasime veidi üle 1000 liitri premium rummi ehk umbes 1300 pudelit.

Pildil esireas on näha üks mitte nii ilusti vahatatud pudel. Margo sõnul on igal pudelil oma iseloom, nii et ka kõik "ussikestega" pudelid läksid müüki.

Osa premium rummist pudeldasime väikestesse 50 ml pudelitesse, mis täitsime lehtri abiga. Kokku sai üle 200 pudeli muutes töö lõpuks küllaltki tüütuks.

Ja kõige muu hulgas jõudsime veel pappkaste teha, aidata saadetist kokku panna ning veinitünne kiletada ja gaasipüstoliga kuumutada, et neist seistes niiskus välja ei läheks.

Eelmises postituses kirjutasin sorgo ja päevalille tööst, tunnistades, et sorgo oli minu Austraalia kogemuse kõige raskem töö. Kuigi peab ütlema, et see varieerus, oli nii lihtsamaid põlde, kus lihtsalt jalutasime, kui ka paar täielikku õudukat, kus tundus, et lõppu ei tulegi. Töö raskust teadis ka farmer, kes üritas meid lohutada, et vähemalt pole see nii hull kui kõrvitsate korjamine. Ja siis läks paar päeva mööda, kuni mainiti, et varsti saavad kõrvitsad valmis ja saab neid korjama hakata.. Jäime huviga ootama.
Siin farmis on kõrvitsapõld 8 hektari suurune, millest pidime plaani järgi ära korjama poole (pool on hiljem istutatud ja pole veel valmis). Töö oli üles ehitatud selliselt, et ühel päeval lõikame ja viskame kõrvitsad ühte ritta ning järgmisel päeval korjame eelnevalt lõigatud kõrvitsad traktori taga olevatesse kastidesse. Kolmas päev jälle lõikame, neljas korjame ja tehtud. Päris plaanispäraselt kõik aga ei läinud. Juba esimese päeva lõunaks, kui planeeritud nelja rea asemel oli tehtud vaid kaks, oli selge, et töö edeneb liiga aeglaselt. Läbi pingutuste venitasime õhtuni välja, kuid päeva eesmärk jäi täitmata ja töö kvaliteet andis soovida. Ning järgmisel päeval jõudsime korjata vaid pooled eelneval päeval lõigatutest, andes mõista, et nelja päeva tööst on asi kaugel. Kolmandal päeval tööle minnes ootas meid aga ees üllatus, kui vastu vaatasid 5 Timorist pärit meest ja 2 uut bäkkerit. Selgus, et eelmisel õhtul olid kaks prantsuse bäkkerit teada andnud, et nemad rohkem ei tule, kuna  töö oli liiga raske. Ja farmer arvutas, et me olime põllult korjanud kaks korda rohkem kõrvitsaid kui nad arvasid, et seal on ehk nende antud ajaskaalasse ei oleks me kuidagi mahtunud (eeldatud 20-25 tonni hektari asemel oli põllul hoopis ligi 50 t/ha). Farmer vabandas veel terve päeva jooksul ette ja taha, et meid manitsemas käis, kuna nii aeglased olime 😀. Niisiis saadeti põllule terve armaada korjajaid ning töö edenes ladusalt. Algset eesmärki 4 hektarit me ära ei korjanud, kuna kõrvitsaid oli nii palju, et enne tuleb juba korjatud maha müüa 😀.
Olen varasemalt blogis maininud, et Põhja-Austraalias on bäkkerite asemel hakatud timorlasi palkama. Nad on usinad töölised ning teistmoodi bäkkeritest tulevad siia ka järgmisel aastal korjamise hooajaks tagasi, nii et farmeritel on vähem õpetamist ja pole mure, kui head töölised seekord saavad. Meie oleme varasematest juttudest kuulnud, et on bäkkereid, kes näiteks poole päeva pealt ütlevad, et nemad enam ei jaksa ja lahkuvad, kuid arvasime, et see on liialdus. Tuleb välja, et ei olegi 😄. Timorlastest veel nii palju, et nad veedavad siin umbes 6 kuud teenides nii palju raha, et ülejäänud pool aastat saavad kodus niisama olla. Motivatsioon missugune.

Et korjamisest puhata said kõik järgemööda traktoriga sõita.

Traktoris hea vaadata, kuidas teised rassivad 😀. Üks korjas maast kõrvitsa ja viskas teisele, kes seisis kastis või selle kõrval ja pani selle kasti. Suure põrutamisega läks kõrvits lõhki, nii et otse kasti ei tohtinud visata.

Üks kõrvits kaalub keskmiselt 4-5 kg. Neid terve päeva visata ja püüda oli korraliku trenni eest 😄. 

Sai "mõni" kõrvits korjatud.

Kokkuvõtteks võin öelda, et ega see kõrvitsate korjamine kerge ei olnud, aga nii raske ka mitte, et lahkumise mõte kordagi pähe oleks tulnud. Peale 10 tundi põllul küürutamist olid järgmisel päeval kui puujalad all, kuid tööle end vedasime ja küürutasime kuidagi edasi ja nii veel kolmaski päev. Esimesel vabal päeval aga raamatukokku jalutades oli meie samm nii aeglane, et selleks ajaks kui kohale jõudsime oli see juba suletud😂. Nii et kui keegi pakuks mulle tööd mitu kuud kõrvitsa korjajana, siis ütleksin küll ei 😀. Tegelikult pakuti mulle ja Kellile välja, et kõrvitsate korjamise asemel oleksime võinud linde hirmutada, mis on põhimõtteliselt päev läbi autoga põldude vahel sõitmine ja lärmi tegemine. Kuna aga teadsime, et korjamine on väga lühiajaline ja hea kogemus, mida cv-sse panna, siis ütlesime ära. Ja olen väga rahul, et saime kõrvitsate korjamise kogemuse 🙂.
Lisan lõppu veel mõned pildid ja ühe video tööst.

Teel tööle

Hommikul varakult põllule minnes ei ole taimed veel ära kuivanud, tehes riided läbimärjaks.

Smoko ehk kella 9 puhkepausi ajal. Siin pildil on näha ka põldude kastmissüsteem, mis pumpade asemel on manuaalsüsteem mustade torudega. Iga 10 päeva tagant paneb keegi ükshaaval kõik torud jooksma (tekitades käega vaakumi ning pumbates).

Järgmise korrani!
Kallid!
👋