Ühel päeval peale põllul töö lõpetamist küsiti meilt Kelliga, kas tahaksime aidata rummi pudelitesse villimisel. Muidugi vastasime jaa! Seekord oli villimises šokolaadi ja kohvi rummiliköör. Mina sain ülesandeks pudelite täitmise, korgitamise ja väikeste mustade paelte panemise pudelikaelte ümber (et kergem avada oleks peale vahatamist) ning Kelli hakkas pudeleid vahatama. Margo, kelle all töötasime, sildistas, pani kasti ning tegi kõike muud jooksvat. Hiljem vahetasime tööülesandeid, kuid vahatamine, mis nõudis kõige rohkem oskust, jäi peamiselt Kelli ülesandeks, kuna ma selles nii profiks ei saanud. Kui alguses tegi Kelli ühe käega, siis pärast juba kahega korraga ja mõlemad pudelid tulid ilusad! Valesti tehes ei jäänud ilus sile tulemus, vaid tulid väikesed vahast ussikesed 😀. Lisan mõned videod protsessist.
Šokolaadi ja kohvi rummilikööri tegime kokku umbes 700 pudelit (750 ml pudel). Järgmine partii pudeldasime veidi üle 1000 liitri premium rummi ehk umbes 1300 pudelit.
 |
| Pildil esireas on näha üks mitte nii ilusti vahatatud pudel. Margo sõnul on igal pudelil oma iseloom, nii et ka kõik "ussikestega" pudelid läksid müüki. |
Osa premium rummist pudeldasime väikestesse 50 ml pudelitesse, mis täitsime lehtri abiga. Kokku sai üle 200 pudeli muutes töö lõpuks küllaltki tüütuks.
Ja kõige muu hulgas jõudsime veel pappkaste teha, aidata saadetist kokku panna ning veinitünne kiletada ja gaasipüstoliga kuumutada, et neist seistes niiskus välja ei läheks.
Eelmises postituses kirjutasin sorgo ja päevalille tööst, tunnistades, et sorgo oli minu Austraalia kogemuse kõige raskem töö. Kuigi peab ütlema, et see varieerus, oli nii lihtsamaid põlde, kus lihtsalt jalutasime, kui ka paar täielikku õudukat, kus tundus, et lõppu ei tulegi. Töö raskust teadis ka farmer, kes üritas meid lohutada, et vähemalt pole see nii hull kui kõrvitsate korjamine. Ja siis läks paar päeva mööda, kuni mainiti, et varsti saavad kõrvitsad valmis ja saab neid korjama hakata.. Jäime huviga ootama.
Siin farmis on kõrvitsapõld 8 hektari suurune, millest pidime plaani järgi ära korjama poole (pool on hiljem istutatud ja pole veel valmis). Töö oli üles ehitatud selliselt, et ühel päeval lõikame ja viskame kõrvitsad ühte ritta ning järgmisel päeval korjame eelnevalt lõigatud kõrvitsad traktori taga olevatesse kastidesse. Kolmas päev jälle lõikame, neljas korjame ja tehtud. Päris plaanispäraselt kõik aga ei läinud. Juba esimese päeva lõunaks, kui planeeritud nelja rea asemel oli tehtud vaid kaks, oli selge, et töö edeneb liiga aeglaselt. Läbi pingutuste venitasime õhtuni välja, kuid päeva eesmärk jäi täitmata ja töö kvaliteet andis soovida. Ning järgmisel päeval jõudsime korjata vaid pooled eelneval päeval lõigatutest, andes mõista, et nelja päeva tööst on asi kaugel. Kolmandal päeval tööle minnes ootas meid aga ees üllatus, kui vastu vaatasid 5 Timorist pärit meest ja 2 uut bäkkerit. Selgus, et eelmisel õhtul olid kaks prantsuse bäkkerit teada andnud, et nemad rohkem ei tule, kuna töö oli liiga raske. Ja farmer arvutas, et me olime põllult korjanud kaks korda rohkem kõrvitsaid kui nad arvasid, et seal on ehk nende antud ajaskaalasse ei oleks me kuidagi mahtunud (eeldatud 20-25 tonni hektari asemel oli põllul hoopis ligi 50 t/ha). Farmer vabandas veel terve päeva jooksul ette ja taha, et meid manitsemas käis, kuna nii aeglased olime 😀. Niisiis saadeti põllule terve armaada korjajaid ning töö edenes ladusalt. Algset eesmärki 4 hektarit me ära ei korjanud, kuna kõrvitsaid oli nii palju, et enne tuleb juba korjatud maha müüa 😀.
Olen varasemalt blogis maininud, et Põhja-Austraalias on bäkkerite asemel hakatud timorlasi palkama. Nad on usinad töölised ning teistmoodi bäkkeritest tulevad siia ka järgmisel aastal korjamise hooajaks tagasi, nii et farmeritel on vähem õpetamist ja pole mure, kui head töölised seekord saavad. Meie oleme varasematest juttudest kuulnud, et on bäkkereid, kes näiteks poole päeva pealt ütlevad, et nemad enam ei jaksa ja lahkuvad, kuid arvasime, et see on liialdus. Tuleb välja, et ei olegi 😄. Timorlastest veel nii palju, et nad veedavad siin umbes 6 kuud teenides nii palju raha, et ülejäänud pool aastat saavad kodus niisama olla. Motivatsioon missugune.
 |
| Et korjamisest puhata said kõik järgemööda traktoriga sõita. |
 |
| Traktoris hea vaadata, kuidas teised rassivad 😀. Üks korjas maast kõrvitsa ja viskas teisele, kes seisis kastis või selle kõrval ja pani selle kasti. Suure põrutamisega läks kõrvits lõhki, nii et otse kasti ei tohtinud visata. |
 |
| Üks kõrvits kaalub keskmiselt 4-5 kg. Neid terve päeva visata ja püüda oli korraliku trenni eest 😄. |
 |
| Sai "mõni" kõrvits korjatud. |
Kokkuvõtteks võin öelda, et ega see kõrvitsate korjamine kerge ei olnud, aga nii raske ka mitte, et lahkumise mõte kordagi pähe oleks tulnud. Peale 10 tundi põllul küürutamist olid järgmisel päeval kui puujalad all, kuid tööle end vedasime ja küürutasime kuidagi edasi ja nii veel kolmaski päev. Esimesel vabal päeval aga raamatukokku jalutades oli meie samm nii aeglane, et selleks ajaks kui kohale jõudsime oli see juba suletud😂. Nii et kui keegi pakuks mulle tööd mitu kuud kõrvitsa korjajana, siis ütleksin küll ei 😀. Tegelikult pakuti mulle ja Kellile välja, et kõrvitsate korjamise asemel oleksime võinud linde hirmutada, mis on põhimõtteliselt päev läbi autoga põldude vahel sõitmine ja lärmi tegemine. Kuna aga teadsime, et korjamine on väga lühiajaline ja hea kogemus, mida cv-sse panna, siis ütlesime ära. Ja olen väga rahul, et saime kõrvitsate korjamise kogemuse 🙂.
Lisan lõppu veel mõned pildid ja ühe video tööst.
 |
| Teel tööle |
 |
| Hommikul varakult põllule minnes ei ole taimed veel ära kuivanud, tehes riided läbimärjaks. |
 |
| Smoko ehk kella 9 puhkepausi ajal. Siin pildil on näha ka põldude kastmissüsteem, mis pumpade asemel on manuaalsüsteem mustade torudega. Iga 10 päeva tagant paneb keegi ükshaaval kõik torud jooksma (tekitades käega vaakumi ning pumbates). |
Järgmise korrani!
Kallid!
👋
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar