Lõuna-Austraalia ja Adelaide

Hei!

Vahepeal on blogi kirjutamisel väike paus sisse jäänud, kuid mul täitus oktoobri alguses aasta Austraalias. Seda sai tähistatud igati sobivalt Adelaide Eesti majas Eesti õluga 🙂. Aga kõigest järgemööda.

Taustal Eesti maja eestvedaja Tom.

Jätkan juttu lõuna poole sõidust. Jõudsime Lõuna-Austraaliasse, mis on suuruse poolest Austraalia osariikide ja territooriumide arvestuses neljas, hõlmates veidi enam kui miljon ruutkilomeetrit. Inimesi elab siin 1,7 mln, kellest enam kui pool osariigi pealinnas Adelaide's ja selle ümbruses.

Sajad kilomeetrid Lõuna-Austraalia põhjaosas olid küllatki igavad, ümberringi vaid kergelt võsastunud lage väli. Ühel hetkel aga hakkasid paistma igal pool väikesed kaevatud hunnikud ning maantee äärde tekkima sildid hoiatamaks tähistamata aukude kohta. Olime jõudnud Austraalia opaali kaevanduse pealinna Coober Pedy'sse. 

Linn tekkis eelmise sajandi alguses peale piirkonna opaalivarude avastamist. Ajalooliselt esimesed opaalid linnast veidi põhja poole leidsid üldsegi aborigeenid, kes neid valgetele müüsid avaldamata nende leiukohta. Coober Pedy'sse sisse sõites tundus see lagedate küngaste ja igal pool vedelevate rauakolakatega asum suhteliselt mõttetu kohana, kuid seal ringi käies hakkas täitsa meeldima. Kunagised linna elanikud, kes olid peamiselt kaevandajad, elasid aastakümneid mägede sees. Tuli ette olukordi, kus kodu suurendades (näiteks ühe toa juurde kaevandades) leiti samal ajal varandus opaali näol. Praegu on linnas loendmatul hulgal opaali ja sellest tehtud ehete müügikohti, mitu kaevandusmuuseumi, maa-alused hotellid ning isegi kirikud.

Vaade linnale

Käisime muuseumis opaalide kaevandamist uurimas.

Selles maaaluses kodus elati sees veel 90ndatel

Blower ehk hiiglaslik tolmuimeja, mida kasutatakse kaevandades maa seest kivisodi välja toomiseks.

Coober Pedy esimene puu. Selle rauast puu lasi üks pereisa ehitada 1970. aastatel oma lastele, et nad saaksid puul turnimise kogemuse. Sel ajal ei olnud Coober Pedy's veel ühtegi puud.

Anglikaani kirik

Coober Pedy külje all asub koht nimega Breakaways, mis oma avara maastikuga on ligi meelitanud mitmeid filmi tegijaid. Näiteks on siin filmitud Mad Max: Beyond Thunderdome.

Linna sees parkimisplatsil aga asub kosmoselaev, mida kasutati 2000. aasta filmi Pitch Black võtetel.

Cooper Pedy'st edasi sõites jätkus veel ligi 500 km lagedat maad ning meil oli kerge masendus, kas nii jääbki. Siis aga hakkas loodus vaikselt rohelisemaks muutuma ning silmapiirile tekkima mäed. Kuna uue töö koolituseni, mis pidi olema 2. oktoobril, oli veel paar päeva aega, otsustasime teha oma Lõuna-Austraalia esimese matka ning suundusime The Dutchman Stern conservation park'i. Nime sai park selle järgi, et seal olev mägi nägi kellelegi kunagi välja kui Hollandi laeva ahter 😄. Matka algusest peale oli loodus lopsakas, õitsesid lillad ja kollased lilled, põõsaste vahel hüppasid kängurud ning siblasid sisalikud ja õhus oli kevade hõngu. Tegime 10,6 km matka, mis võttis meil küllaltki kaua aega, kuna kogu aeg oli midagi pildistada 😄.

Sisalik kivil

Sisalikuline, ingl k blue-tongued skink ja shingleback, lad k tiliqua rugosa

Järgmisel päeval külastasime Port Germein Jetty't, mis oli kunagi lõunapoolkera pikim puust sild 1680 meetriga, Port Pirie sadamalinna ning õhtuks jõudsime väiksesse linna nimega Kapunda jäädes ootama järgmise päeva koolitust.

Port Germein Jetty

Nüüd on ilmselt lõpuks aeg ka meie uuest tööst natuke rääkida. Juba juulis, sel ajal kui Kununurras elasime, kandideerisime viljavõtuhooajaks ettevõttesse nimega Viterra, mis ostab farmeritelt vilja kokku. Valikus oli mitmeid positsioone, näiteks rekade kaalumine, viljaproovide võtmine/ analüüsimine ja hoovi peal rekade juhendamine. Meie valisime oma tööks tarpimise, mis kujutab endast suurte tarpide (presentide) maha laotamist ja viljakuhjadele peale tõmbamist, et kaitsta neid tuule, vihma ja loomade/lindude eest. Ehk siis hakkame suurte viljakuhjade otsas ronima, mis pidi jalad tudisema võtma 😀. Koolitusel saime spordikotiga kraami, kus olid püksid, pluusid, töösaapad, kindad, prillid ja müts ning kaks päeva õpetust, mida tegema hakkame.

Seejärel suundusime Adelaide, kuhu jääme elama kuni töö alguseni. Adelaide's tegutseb Estonian Social Club ehk Eesti maja, mille eestvedajad on Austraalia eestlased. Kohale jõudes olime ümbritsetud eesti keelest. Kuna eestlastest seljakotiränduritel on võimalus siin odavalt ööbida oli lisaks meile veel 10 bäkkerit.

Magala

Reede õhtuti on baaris istumine. Seekord olid laual juustud, maksapasteet ja sprotid.

Pühapäeva õhtuti on grill. Pildi tegemise ajaks olid taldrikud juba tühjad 😀.

Pikisilmi ootame juba töö algust, kuna niisama passimist on liiga palju olnud. Seni aga elame Adelaide's ning aeg möödub kiiresti. Käime linna peal jalutamas, muuseumites, jooksmas, allkorruse baaris, mängime kaarte, vaatame filme, loeme raamatuid ning ajame niisama juttu.

Kolonel William Light. Mees, kes pani paika kuhu Adelaide ehitatakse ja tänavate plaani.

Adelaide kaardil. Kolonel Light planeeris linna ülesehituse 1837. aastal, sealjuures luues ainsa linna maailmas, mis on täielikult ümbritsetud parkidega. Samuti on see üks väheseid linnu Austraalias, mis pole vangide poolt ehitatud. Adelaide esimesed elanikud olid siia ümber kolivad eurooplased.

Sel aastal 150. sünnipäeva tähistav Püha Peetruse katedraal

Adelaide's ehitati 1843. aastal esimene viljavõtumasin

Botaanikaaia vihmamets

State Library ehk raamatukogu

Kui tavaliselt saab baaris tšilliviina ja meeviina pitse, siis Leedu maja president tõi kaasa nende jooki Krupnikas.

Järgmise korrani! Kallid!
👋

Tagasi Austraalia rindel

Hei!

Jätkan juttu Austraalia pinnalt. Peale Bali reisi plaanisime Põhjaterritooriumil natuke ringi sõita ning suunduda siis oma uuele tööle umbes 3000 km kaugusele. Eks meil endal on kogu aeg plaanid ja mõtted peas kuhu/mida edasi, kuid blogis ma tuleviku plaanidest ei kirjuta, kuna siin Austraalias on tavaks, et plaanid muutuvad ootamatult kiiresti. Te ei jõuaks nendega sammu pidada 😀.

Balilt jõudsime tagasi öise lennuga hommikul kell 5. Meie Archie ootas ilusti parklas sama koha peal, kuhu ta jätsime.

Saime paar tundi lennukis magada ning otsustasime lennujaama parklas veel natukeseks silma kinni lasta. Juba veidi värskemana suundusime Darwini botaanikaaeda, kus sõime kohvikus hommikust (ohates kui kallis siin on võrreldes Baliga) ning jalutasime mõned tunnid erinevate taimede vahel ringi (leidus taimi vihmametsast boabi puude ja kaktusteni).

Seejärel jäi üle veel auto tankimine ning toiduvarude täiendamine. Tanklas hakkasime kiiruga nii bensiini kui gaasi korraga tankima, mispeale kuulsime üle tankla kostvast valjuhääldist meie poole suunatud juhendeid, et see pole lubatud. Kuna peale seda miskipärast ikka gaasitankurit tööle ei saanud, siis kuulasime veel õpetusi 😄. Lõpuks ka teenindaja ei saanud seda tööle, nii et ilmselt asi polnud ikkagi meis 😀. 

Darwinist edasi suundusime Kakadu rahvuspargi poole. Kakadu on äärmiselt suur hõlmates pea pool Eesti pindalast ehk 20 000 ruutkilomeetrit. Park on tuntud oma väga liigirikka elustiku (on linnu- ja taimeliike, mida leidub vaid siin) kui ka tuhandete aastate vanuste koopamaalingute poolest. Alale jääv loodus on küllaltki muutlik, kui ühel hetkel jalutasime kivide vahel liival, siis juba järgmisel matkal rikkaliku elustikuga veekogu kõrval (sealhulgas krokodillide). Rahvuspargis käisime kuulamas pargivahi juttu koopamaalingutest ja aborigeenide kultuurist, tegime erinevaid matkasid ja ujusime koskede vahelistes veesilmades. Veetsime Kakadus kokku kolm päeva, ööbides seal asuvates odavates kämpimiskohtades. Ühel päeval peale kauni päikeseloojangu nautimist võtsime ette umbes 50 km sõidu telkimiskoha poole. Seejuures oli hirm suur, et kõik kohad on juba võetud. Aga oh õudust! Kohale jõudes avastasime, et hoopis vastupidi on, seal võssi vahel ei olnud hingelistki. Kui mõne arvates võis just nii mõnus olla, siis meie jaoks nägi see välja kui stseen õudusfilmist ja seest võttis kõhedaks, aga võtsime oma julguse kokku ja jäime ikkagi sinna. Mõne tunni pärast saabus ka üks väikebuss, nii et öösel me täitsa kahekesi polnud. 

Mamukala wetlands

Cahills crossing. Krokodillid ootavad koonud tee serval, millal kalad vooluga tulevad. Allpool videol üks krokk teed ületamas.

Bardedjilidji sandstone walk

Ubirr'i koopamaalingud. Eri aegadel on koopamaalingutel olnud erinev stiil. Pildil on näha röntgenstiil, kus on kujutatud näiteks kalad luude ja sisikonnaga ning kilpkonnad näidates nende rasva talletamise kohti. Joonistusi kasutati õpetamaks noortele, millist kilpkonna tasub küttida ja mida saagist süüa. On tavaline, et uued pildid tehti vanade maalingute peale, nii et neid eristada oli kohati keeruline.

Ubirr'i päikeseloojang

Burrungku koopamaalingud

Mardugal billabong. Kuigi ilm oli palav, siis ujuma ei saanudki 🙁

Gunlom kosk

Trepp Gunlom'i kose üles ujumiskohtade juurde. Veetsime seal terve päeva käies hommikul ujumas, siis tulime alla lõunale ning seejärel ronisime jälle üles ujuma.

Kakadust edasi võtsime suuna Lõuna-Austraalia poole külastades teepeal mitmeid kohti. Käisime Katherine gorge's matkal, mõnulesime kuumaveevannides ning mõnikord peatusime jalgade sirutamiseks teeäärsetes puhkekohtades. Ühes neist oli näiteks oli Sir Charles Todd'i monument. Tema oli mees, kes vastutas 1872. aastal valminud telegraafi liini ehitamise eest. Peatuskoha lähedusse jäi koht, kus ühendati Austraalia põhja poolt Darwinist ja lõuna poolt Adelaide'st ehitatud liinid, millega ühendati Austraalia Londoniga.

Katherine gorge

Mataranka bitter springs

Kui hästi vaadata, siis on puude latvades puhkamas hunnikus nahkhiiri (flying fox)

Mataranka hot springs

Ootamatult nägime paabulinnu tantsu, millest kahjuks ükski emane vaimustatud polnud.

Mulle sai juba mõnda aega tagasi selgeks, et nii soojas kliimas mina püsivalt elada ei tahaks. Kuigi Kununurras viibimise juures oli lihtne, et kunagi ei pidanud muretsema, mis ilm täna on - alati oli kuum ja vihmata. Seejärel Põhjaterritooriumile jõudes läks ilm kuumemaks ning niiskemaks, kuid mida rohkem lõunasse, seda jahedamaks pidi minema. Kui ühel öösel vähkresime Kelliga terve öö, kuna liiga palav oli magada, siis kaks päeva hiljem (ja 1000 km) sõime nii lõuna- kui õhtusööki autos, kuna nii külm oli, et igatsesin kindaid. Siiski oli tegu vaid ühe vihmase ja tuulise ilmaga ning järgmised päevad olid juba soojemad (ehk siis päeval 30+ kraadi). Hiljem kuulsime, et sel päeval oli ka suur liivatorm meile suhteliselt lähedal olnud. Enamasti oleme ööbinud tee äärsetes tasuta kohtades, mida on siin teel õnneks palju. Kohta valides vaatame alati, et vets oleks olemas, kuna vastasel juhul on ümberkaudne võss väga ebameeldiv. Ja vetsud on tavaliselt sellised, et ajavad asja ära, ei midagi uhket, aga väga hullu pole ka olnud. Ühes küll ilmusid ööpimeduses välja loendamatul hulgal 5 sentimeetriseid prussakaid, aga elasime nemadki üle 😀.

Ööbisime Banka Banka outstationis, kus saime toita alla kuu vanust vasikat.

Karlu Karlu ehk Devils marbels ehk vanapagana klaaskuulid. Tuhandete aastate jooksul on vihm ja tuul kivid ümmarguseks vorminud.

Üldiselt, mida rohkem Austraalia keskele jõudsime, seda lamedamaks ja igavamaks ümbrus muutus.

Peatusime roadhouse's, kus olid emud ja taustal ka muheda välimusega kaamel.

Teel lõunasse jäi meie teele Austraalia tuntuim kivi Uluru. Õigemini jäi see 300 kilomeetrise kõrvalpõike kaugusele, kuid siinsete distantside juures on see kui kiviga visata 😄. Esimeses farmis, kus töötasin, ja mis asus Perthist veidi alla 300 km kaugusel kuulsin lugusid, kuidas nad aastaid tagasi kui õhtul pitsa isu peale tuli ajasid autole hääled sisse ning sõitsid Perthi (teepeal ühtegi muud kohta siis veel polnud). Ei saanud meiegi kehvemad olla ning otsustasime suurt vaatamisväärsust minna oma silmaga kaema.
Uluru asub Uluru - Kata Tjuta rahvuspargis, mis kuulub UNESCO maailmapärandite nimistusse. Sarnaselt Kakadu rahvuspargiga kuulub maa aborigeenidele (traditinal aboriginal owners), kuid vastavalt Austraalia valitsusega sõlmitud rendilepingule majandatakse parki üheskoos. Uluru või teise nimega Ayers Rock (selle nime andis esimene valge inimene William Gosse, kes 1873. aastal kivini jõudis) on suur punane liivakivi, mille kõrgus on 348m ning ümbermõõt 9,4 km. Väidetavalt on tegu suuruselt teise monoliidiga maailmas (esimene asub Lääne-Austraalias). Aastaid on turistide meelistegevuseks olnud Uluru otsa ronimine, kuid olles aborigeenidele püha koht, on see nende kultuuriga vastuolus. Nii selle kui ka ohutuse tõttu võeti vastu otsus ronimine kinni panna, millest on tingitud juba kuid kestnud turistide hordid, et veel enne sulgemist kivi otsas ära käia. Meie Kelliga otsustasime hoopis, et kõnnime kivile ringi peale. Rada oli 10 kilomeetrit pikk ning selle lõpus tunnistasime mõlemad, et kaugelt on Uluru lahedam 😀. Ilmselt selle kõrval olles ei tunne kivi massiivsust nii hästi kui eemalt vaadates. Samuti oli ümber kivi palju informatsiooni aborigeenide kultuuri ja muistendite kohta, kuid ühtegi teaduslikku teksti ajaloo või looduse kohta polnud.

Thorny Devil. Suur oli meie rõõm, et lõpuks seda sisalikku kohtasime. Nägime esimest korda temast pilti Albanys elades.

Kes tahab, saab ümber kivi sõita.

Ulurust umbes 30 km kaugusel asub teine suur vaatamisväärsus Kata-Tjuta, mis koosneb 36st kivist, millest kõrgeim on Mt Olga 546 meetriga. Läbisime kivide vahel paar matkarada ning juba oligi aeg päikeseloojanguks. Päikesetõusu ja -loojangu ajal on Uluru ümber palju sebimist, kuna kõik tulevad vaatama värvidemängu, kus kivi punaseks muutub. Meie kohale jõudmise ajaks oli esirida juba autodest pungil ning paljud istusid auto katusel, et paremat vaadet saada. Kuna meie ööbimiskoht jäi 150 km kaugusele, siis hakkasime liikuma, et päris pimeda peale ei jääks.

Karu vaatekoht

Karinana vaatekoht

Walpa Gorge

Kuigi Uluru on inimestele palju tuntum ja kindlasti pildi peal efektsem, siis minule meeldis olemuselt Kata-Tjuta rohkem. Kivide vahel matkates olid vaated võimsad ja õhkkond mõnusalt rahulik.

Tee peale jäi veel Mt Connor'i mägi, mida paljud alguses ekslikult Uluruks peavad. Me olime inimeste vea kohta lugenud ja oskasime juba oodata, et mingi mägi on veel 😀.

Juba järgmisel päeval jõudsime oma tripiga Lõuna-Austraaliani ööbides täpselt piiri peal. Meie auto oli juba Lõuna-Austraalias, kuid vetsus käisime veel Põhjaterritooriumil 😄.

Pildil vasakul Põhjaterritoorium ja paremal Lõuna-Austraalia

Parklas oli ootamatult tihe sebimine. Juba meie jõudes oli seal üks auto kirjadega Topdutch solar racing ning varsti saabus ka nende ülejäänud meeskond koos omapärase võidusõidumasinaga. Austraalias on juba kolmkümmend aastat peetud võistlust nimega World Solar Challenge, kus osalevad ülikoolid ja suurkorporatsioonid üle maailma oma uuenduslike päikesepatareidel töötavate masinatega. Võidusõit kulgeb 3022 km Darwinist Adelaide. Ametlik võistlus toimub oktoobris, kuid praegu käisid testimised. Peale hollandlaste saabus varsti ka Singapuri meeskond, kelle masin oli kahjuks treileri peal ja seda ei näinud ning järgmisel päeval nägime veel Sydney meeskonda.

See sai nüüd küll pikk postitus..
Järgmise korrani!
👋