Bali 2

Hei!

Kuna vahepeal ringi sõites oli väga kehv internet, siis olen blogi kirjutamisega veidi ajast maha jäänud. Kuigi vahepeal oleme otsapidi juba Lõuna-Austraaliasse jõudnud, siis jätkan sealt, kus pooleli jäin ehk Bali reisi pajatustega.

Minu vaieldamatuks lemmikuks on mango smuuti, mida peaaegu iga päev kuskilt ostsin.

Jõudsime Seminyak'i, kus veetsime paar päeva. Meie hotell asus rannast vaid mõneminutilise jalutuskäigu kaugusel, nii et igal õhtul käisime päikeseloojangut vaatamas ja ühel päeval proovisime ka surfamise ära. Pakkujate rohkuse tõttu õnnestus meil Kelliga saada kahe peale õpetaja, mis tuli vägagi kasuks. Kui alguses tundus asi lootusetu, siis juba varsti sain lauale püsti! Ja trenn oli korralik, veel paar päeva hiljem andsid lihased tunda 😀.

Ranna parkla

Kütusemüük tänaval

Imemaitsev roti canai ehk Kagu-Aasias leiduv pannkoogilaadne toit. Üks cheddari juustuga ja teine banaani ning šokolaadiga.

Seminyak'ikst liikusime edasi Bali sisemaale Ubud'i, mis on tuntud riisiterrasside, kunsti ja templite poolest. Samuti filmiti siin osa "Söö, palveta, armasta" filmist, mistõttu on Ubud tuntud joogahuviliste sihtpunkt. Ja muidugi ei saa mainimata jätta maailma kõige kalleima kohvi Luwaki istandusi, mis turiste ligi meelitavad. Tegemist siis kohviga, mille valmistamisel kasutatakse Aasia palmitsiibeti (eksootiline kärpkaslane) abi, söötes talle kohviube ning korjates pärast tema väljaheitest välja juba lõhustatud marjakestaga kohvioad. Looduslik käärimisprotsess teeb kohvimaitsed veelgi tugevamaks ning kohv omandab suurepärase ja mitmekülgse aroomi. Minu arust oli Luwaki kohv täitsa joodav.

Lisaks Luwaki kohvile pakuti veel üle kümne erineva maitsega kohvi ja tee. 

Kelli oma tassitäit nautimas.

Aasia palmitsiibet. Toitumisel on tegemist on väga valiva loomaga, kes sööb vaid parimaid kohviube.

Tegenungan kosk

Ubudis oli meil majutuskohaks valitud järjekordne väike majake, mis kergelt kulunud olemuse tõttu jättis mulje kui oleks pioneerilaagris. Aga ruumi oli kui ballisaalis ja mitme päevaga muutus täitsa koduseks. Lisaks saime seal majutuses oma parimat hommikusööki Balil. Tavaliselt koosnes see omletist, banaani- või ananassipannkoogist ja puuviljavalikust.

Rada meie majani.

Ubudist oli meil plaan minna ka mitmele tuurile. Paljud kohad, kus reisi jooksul käisime, on tuntuks saanud tänu Instagramile ning üks pakutavatest tuuridest on näiteks Bali Instagram Tour, kus viiakse nendesse kohtadesse, et pilti teha 😀. Meie jätsime selle siiski vahele ja valisime vähe kultuursema Bali idaosa templite tuuri. Päeva jooksul külastasime mitmeid templeid, veel ühte kohviistandust ja vaatasime imeilusat vaadet riisiterrassile.

Elephant Cave temple ehk elevandi koopa tempel

Besakih tempel. Bali suurim tempel vulkaan Agungi nõlval.

Klungkung tempel

Bukit Jambul riisiterrass. Taustal Mt Agung.

Üheks kindlaks reisi eesmärgiks oli vaadata päikesetõusu vulkaan Baturi otsast 1717 meetri kõrguselt. Päev algas hommikul kell 2.30, kui meid korjas peale väga unine autojuht. Õnneks taipas ta oma unisust isegi jäädes ühel hetkel seisma, ronides autost välja ja kallates omale vett pähe. See äratas vähemalt natukene üles ning kaasturistid rootslased üritasid temaga veel une peletamiseks juttu ajada. Autojuhi kehva inglise keele tõttu ei tulnud sellest aga eriti midagi välja. Enne ronima hakkamist pakuti meile banaanipannkooki ning teed/kohvi ja juba hakkasimegi mäe otsa rühkima. Tee tippu oli ühtlane inimeste rodu, igapäevaselt ronib sinna paarsada turisti. Kuid üleval leidsime kauni koha, kust päikesetõusu nautida ja rahvamass meid ei häirinud. Vaade oli tõesti kaunis! Lisaks pakuti tipus saiaviilu ja vulkaanist tulevatel aurudel valminud keedumuna. Minu ja Kelli jaoks oli ronimine oodatust palju kergem (olime lugenud teiste inimeste kogemusi) ning vaade oodatult kaunis.

Pildil paistev mägi on teine veel kõrgem vulkaan Agung. Vulkaan näitab vahepeal ärkveloleku märke tekitades maavärinaid ja puistates tuhka. Seetõttu oli Agungi matkarada kinni, kuigi ka sinna tahaks kunagi väga minna.

Peale tuuride käisime niisama Ubudi vahel jalutamas, erinevates söögikohtades ning turul, kus müüdi väga palju suveniire. Aasia turgudele kohaselt oli enamikel pakkujatel siiski sama kraam müügis. Ja pean tunnistama, et seekordselt reisilt ei ostnud ma mitte midagi kaasa. Neid asju vaadates lihtsalt ei tekkinud kohe üldse tahtmist omale midagi soetada.

Ubud Palace. Uskumuste kohaselt peletavad koledad näod halva eemale.

Babi guling ehk Bali traditsiooniline roog. Erinevate vürtside ja maitsetainedega täidetud siga pannakse hommikul vardasse ning lõuna ajal hakatakse sööma. Roa juurde kuulus veel näiteks verivorst, mis minu maitsele ei istunud. Kuigi roog oli väga vürtsine, siis maitsev.

Juba oligi käes reisi viimane päev ning meil veel üks asi teha - käia vaatamas Bali traditsioonilisi tantsuelemente kasutavat etendust Kecak. Etenduses teevad muusikat umbes 50 transilaule soiguvat meest ning ilma lugu teadmata oleks küllaltki keeruline aru saada, mis toimub. Enne etendusele minemist põikasime veel läbi paarist kaunist rannast, misjärel pressisime end rahvast paksult täis olevale areenile. Nimelt pileteid müüakse nii palju kui ostetakse ja kui istekohad saavad täis, pannakse pealtvaatajad toolide ette lava äärde maha istuma. Sellest pole aga midagi, kuna omapärase etenduse tõttu hakkavad esimesed pealtvaatajad lahkuma juba 5 minutit peale algust. Meie külastatud õhtul väga palju lahkujaid ei olnud, kuid mitmed siiski. Minu jaoks oli etendus hea kogemus balilaste kultuuri veidi rohkem tundma õppimiseks. Aga üks kord nähtud ja sellest piisab 😀.

Padang Padang rand

Suluban rand

Uluwatu tempel, kus etendus toimus

Ja saigi meie Bali reis läbi ning aeg oli tagasi suunduda Austraaliasse. Lennujaamas check-ini tehes suutsime veel kohaliku mehe väga segadusse ajada, kui ta peale minu pileti trükkimist ja passi ära panekut Kelli oma ette võttis ning siis ehmunud näoga uuesti minu passi vaatas. Ühetähelise nime erinevuse tõttu (mu nimi rahvusvaheliselt Kuelli) arvas ta meid olevat ka kaksikud. Pika seletamise vältimiseks kinnitasime talle, et oleme jah ning suundusime lennuki poole.
Üldiselt saame aussis peaaegu iganädalaselt küsimuse, kas oleme kaksikud. Laias laastus jaotuvad inimesed kaheks: karavaniga rändajad küsivad meile peale vaadates, kas oleme lihtsalt õed või kaksikud ning teised seljakotirändurid küsivad, kas teadsime üksteist juba Eestis 😄.

Uluwatu kaunis päikeseloojang

Seekord siis sellised jutud 🙂
Olge tublid!
👋

Bali

Hei!

Seekordne postitus tuleb Bali avastamisest. Võrreldes minu varasemate Aasia reisidega on nüüdne vähe teistmoodi - lendasin soojast Austraalia kliimast isegi natuke jahedamasse (kuigi niiskemasse) kliimasse ning ajavahe oli kõigest poolteist tundi.

Reisile tulin vaid käsipagasisse mahtuva seljakotiga, mis kaalus 3,8 kilo.

Planeerisime (õigemini Kelli tegi kogu raske eeltöö, mida kuskil näha/teha) 17 päevase reisi jooksul ööbida 5 eri kohas, et ikka rohkem näha. Alustasime oma trippi Sanur'ist, kus veetsime kaks ööd. Öösel lennujaamast ööbimiskohta jõudes ootas meid kohe üllatus, kui kanalisatsiooni probleemi tõttu meid majutada ei saadud. Majutuskoha omanik viis meid oma rolleril kõrvaltänavasse sõbra juurde, kus veetsime ühe öö, misjärel saime juba oma valitud kodumajutusse. Sanur jääb kõige rahvarohkemast saare keskusest Kuta'st natuke eemale, kuid ka siin käib vilgas sebimine. Tänavad on täis hotelle, söögikohti ning poekesi, kust omale kõike vajaminevat võib leida. Meie käisime rannas ja tänavatel jalutamas, tegime väikse supluse, sõime imemaitsvaid puuvilju ning külastasime ööturgu.

Sanuri peamine tänav

Bali kultuuris on tähtsal kohal andamid (pildil kõnnitee ääres olevad rohelised korvikesed lilleõite, viirukite ja muu kraamiga), mida leidub kõikjal. Tänaval kõndides tuleb olla tähelepanelik, et neile kogemata peale ei astuks.

Sanurist edasi siirdusime Nusa Penida'le, mis on umbes 7000 elanikuga Muhu suurune (203 km²) saareke, kus turism veel nii levinud pole. Saarel ringi sõitmiseks laenutasime rollerid, mida vahepeal jõudsin juba peaaegu kahetsema hakata, aga lõpp hea, kõik hea. Nimelt oli ringi sõites väga palju järske tõuse ja laskumisi ning teede olukord äärmiselt kehv vaheldudes hea asfaldi, aukliku asfaldi ning kruusa vahel.
Ööbimiseks valisime omale kõige uhkema vaatega majakese, arvestamata, et sinna ei pruugi viia kõige parem tee. Peale esimest kohale jõudmist olime nõutud, millega nüüd hakkama oleme saanud, kuid pärast saare vaatamisväärsustesse sõitmist tundus kodutee kui sile asfald 😄.

Tee ööbimiskohta

Saarel sõitsime erinevatesse vaatamisväärsustesse ja käisime snorgeldamas.

Kalju sisse ehitatud Goa Giri Putri tempel

Diamond beach,..

... kuhu viis hullumeelne trepp,...

... mille me muidugi ära proovisime.

Kelingking beach, mis on tuntuks saanud kujutades T-rex'i.

 

Randa viis kohati väga kitsas tee, kus kaks autot üksteisest mööduma ei mahtunud.

Angel's billabong

Broken beach

Snorgeldamisest eriti pilte pole, kuna paat oli väike ja lained suured, nii et vett pritsis ja pidi kõvasti kinni hoidma. Üks suur laine tuli ka üle paadi nina tehes kõik märjaks. Kui meie paadi juht igale vastu tulevale juhtunut väga elavalt kätega demonstreerides seletama hakkas, saime aru, et meid tabanud laine oli ka tema jaoks erakordne 😀.

Teed on enamasti nii 1,5 auto laiused, nii et kui üksteisest mööduda tahetakse tuleb osaliselt teelt välja sõita.

Ja oligi aeg eda liikuda järgmisele saarele.

Järgmiseks saareks oli väike (vaid 8 km²), kuid turistide seas rohkem populaarne Nusa Lembongan  ning selle veel väiksem kõrvalsaar Nusa Ceningan. Seekord jätsime rollerid laenutamata kasutades ühest kohast teise saamiseks tallataksot.

Kai puudumise tõttu tuleb paadist välja saamiseks jalad märjaks teha.

Lembongani ja Ceningani ühendab kitsas kollane sild, kust saab üle vaid kas jala või rolleriga. 2016. aasta lõpus kukkus sild kokku, misjärel see taastati natuke laiema ja tugevamana.

Kohvipaus vaatega Blue Lagoon'ile Nusa Ceningan saarel. Vesi on siin imeilus helesinine.

Jalutamine Lembongan'il ja videol Devil's Tear.

Kauba vastuvõtt 😀

"Tere tulemast" väravad. Neid leidub alati templites, kuid ka näiteks niisama tänaval või autotee ääres.

Minu sünnipäeval käisime massaažis ja õhtul uhkes restoranis söömas. Reserveeringut me muidugi ei arvanud, et vaja võiks minna, nii et laua vabanemiseni saadeti meid baari istuma. Lauas toodi rätik käte puhastamiseks ning teenindus oli igatepidi 5+. Minu suureks üllatuseks toodi magustoit lauda sünnipäevalaulu ja küünlaga. Selleks ajaks pandi isegi kogu restoranis osad tuled kustu ja teised külastajad laulsid kaasa 😊.

Lembongan'il käisime mangroovimetsa vahel süstaga sõitmas. Google map'si järgi oli sinna jalutades 10 km, nii et tõotas tulla tegus päev. Kuid enne jalutamise alustamist hüppasime veel poest läbi ja poemüüja juhatas meid väikesele mereäärsele jalgsirajale, mis kohe mitu kilomeetrit jalavaeva vähendas.

Peale Lembongan'i liikusime edasi Bali peamisele saarele, saare keskusest teisele poole Seminyak'i. Et üks postitus liiga pikaks ei läheks, jätkan reisijutte järgmises postituses.

👋