Hei!
Viimases postituses lahkusime Kununurrast, et töö leidmisega mujal õnne proovida. Peale paari päevast Lake Argyle ääres veetmist tuli aga meie õnneks üks töö Kununurra lähedale farmi. Tegemist oli küll vaid kolme päeva tööga, kuid asi seegi. Niisiis võtsime suuna tagasi Kununurrasse (olles Northern Territory piirist vahepeal vaid 7 km kaugusel) ning läksime järgmisel päeval tööle.
Tööks oli sorghum roguing ehk eesti keeles seletades sorgo nimelise vilja ebasobivate taimede välja kaevamine (paremini ma seletada ei oska 😀). Ühesõnaga käisime päev otsa labidaga põllul ning muudkui kaevasime. Taimed tuli juurega üles võtta, et uuesti kasvama ei läheks. Lisaks meile oli tööle võetud veel üks prantsuse ning kaks Saksamaalt pärit noormeest.
 |
| Lõputud sorgo read |
 |
| Killer põllule lastud 😂 Olime pealaest jalatallani kaetud, et end päikese eest kaitsta. Lisaks aitas näo ees olev puhv kaitsta sorgo lehtedega kriipimise eest. |
Minu jaoks oli see minu Austraalia kogemuse kõige raskem töö. Tegime põllul umbes 20000 sammu päevas kohati 30 kraadise päikese käes, käed olid villis ning vaimselt oli see väga nüri töö. Aga kuna teadsime, et tööga on siin olukord kehv, siis olime õnnelikud sellegi üle. Kolm päeva läks sujuvalt viieks päevaks ning natuke saime ka päevalille põllul põhimõtteliselt sama asja teha, ainult kaevamise asemel varsi juure juurest lõigates. Ning meie õnneks kutsuti meid mõne päeva pärast jälle sama tööd sorgo ja päevalilledega tegema, nii et praegu (umbes kolm nädalat peale alustamist) viibime endiselt Kununurras käies umbes poole kohaga tööl. Keha on natuke rohkem selle tööga harjunud ning käed juba veidi paranenud 😀. Küll aga läksid meil suhted töökaaslastega vahepeal veidi pingeliseks. Nimelt vaadati farmist, et saame juba iseseisvalt hakkama ja kedagi enam meiega põllule kaasa ei saadetud, aga teised bäkkerid leidsid, et kuna tööd on vähe, siis hakkame venitama ehk teeme tööd eriti aeglaselt ning ka pidevaid pause vahele. Minu ja Kelli jaoks oli nii hull venimine piin, eriti kui märgadest taimedest olid seljas läbimärjad riided. Kaua ei jõudnudki sellist jama teha, kuna teisel venimise päeval ei jõudnud me eesmärki täis (tempo oli kaks korda aeglasem eelmise aasta tegijatest) ning kolmandal päeval saadeti juba farmi poolne töötaja meiega jälle põllule kaasa. Ei tea, kas kontoris saadi aru, et venitame või arvati lihtsalt, et ei saa tööga hakkama, kuna järgmisel tööpäeval päevalillepõllul olime jälle omapead.
Ja kas mäletate eelmisest postitusest Hoochery distillery't, kus käisime rummi mekkimas? Farm, kus töötame asub kohe selle kõrval ja on sama omaniku käes. Seetõttu avanes meil ühel pühapäeval võimalus minna appi söögikohas toimuva elava muusika ürituse teenindamisele. Peamiseks ülesandeks oli tühjade klaaside korjamine ning nõudepesu. Mul õnnestus üks klaas ära lõhkuda neid riiulisse asetades, aga õnneks sellest polnud lugu ning samale tööle kutsuti meid ka järgneval nädalal 😀.
Kununurrasse naastes hakkasime elama karavanipargis, kus me veel enne polnud ööbinud. Kuna oleme karavanipargi kontseptsiooni mitmele inimesele seletanud, siis räägin sellest natuke pikemalt. Karavanipargi ala on jaotatud väikesteks nummerdatud platsideks ning ööbimistasu makstes saab omale kindla koha. Vastavalt soovile saab valida, kas elektriga või ilma ning enamustes kohtades on ka väikesed majakesed või ökotelgid võimalik rentida (mis muidugi krõbeda hinnaga). Kõigi telkijate ja karavanielanikega on ühiskasutuses mitu kööki (pliit, barbeque, külmkapp, veekeetja jne olemas) ning wc- ja pesemismajad ning siin põhja pool ka tavaliselt bassein. Väikese lisa raha eest on võimalus pesumasinaid kasutada. Selles karavanipargis siin on umbes paarsada kohta, mõned inimesed peatuvad vaid ühe öö, teised pikemalt.
Ja nüüd küsimus, et mis vihma korral teeme? Saan vastata, et vihma lihtsalt ei saja 😀. Austraalia mandri täitsa põhja poolses osas on aasta jaotatud kaheks - novembrist aprillini kestev märg hooaeg ning maist oktoobrini kestev kuiv. Märjal hooajal on temperatuur kõrgem (päeval 40 kraadi), õhuniiskus kõrgem, esinevad monsoon vihmad ja tormid. Suurte vihmade tõttu on paljud teed üleujutatud ja kinni, mistõttu on siin keeruline liigelda. Kuival ajal on temperatuur veidi üle 30ne ja ööd jahedamad. Siis on turistide kõrghooaeg, kuna saab vabalt liigelda ning ka austraallased ise armastavad lõuna pool oleva külma talve eest põgeneda.
 |
| Pilt Geikie Gorge rahvuspargi majakesest. Valgetel infotahvlitel on märgitud iga-aastased üleujutuse tasemed. Terve rahvuspark on igal aastal märjal hooajal üle ujutatud. |
Karavaniparki saabudes saime omale telkimisplatsi ala servas otse Mirima rahvuspargi külje all. Sobiva öise temperatuuri osas oleme Kelliga väga erinevad, kuid telgis peame mõlemad lihtsalt olemas olevaga leppima. Kui mina magan öösiti teki ja fliistekiga, siis Kelli pistab varba teki alt välja hädaldades, et palav on 😄. Veel hakkavad õhtuti siin ümberringi kängurud väga julgelt ringi hüppama. Esimene kord saime neist aimu, kui avastasin autost mitme meetri kauguselt maast meie riisipaki, mis oli auto tagant ääre pealt piistu pandud ja katki tehtud 😀. Mõnikord ärkan ka öösiti üles selle peale, kui keegi meie telgist väga valjult mööda hüppab.
 |
| Otsustasime katusetelgi kasutamise asemel telgi maha panna, et igal hommikul voodi kokku panemisega tegelema ei peaks. |
 |
| Üks paljudest öistest külalistest õnnestus pildile saada |
 |
| Ja mõnikord on neid ka päevavalguses ringi hüppamas näha. |
Üldiselt on elu karavanipargis tore. Peale meie on siin teisigi seljakotirändureid ning läbi käivad ka just linna jõudnud ja tööd otsivad bäkkerid. Lisaks on huvitav jälgida, mis vingete masinatega ringi reisitakse. Peale karavanide ja autoelamute on veel tavalised elamuks ehitatud bussid, järelkärud, kust tuleb telk välja, ja neliveoga autod, millel on kasti asemel mini autoelamu. Osad inimesed veavad veel autoelamu taga sõiduautot, millega kuskil pikemalt peatudes ringi sõidavad.
 |
| Kuna meil ahju pole, aga pitsaisu oli suur, siis tegime külmutatud pitsat barbeque grillil. Täitsa toimis! 😀 |
Vabadel päevadel käime kohvikutes, loeme raamatuid, tšillime basseini ääres ja tegime RSA ehk responsible service of alcohol koolituse, millega saame töötada kohtades, kus müüakse alkoholi. Selle koolitusega saime kaasa veini, õlle ja kokteilide koolitused, mida enda arendamiseks teeme. Veel on Kununurras kino, kus käisime John Wick 3 vaatamas. Kino alale saab sõita autoga sisse ning enamus inimesi panevad auto kõrvale oma lebo toolid, kuid on ka neid, kellel auto kast tühi ning saavad tooliga auto kastis istuda. Ning mõnikord uurin õhtuti tähti. Tõmbasin omale äpi, kust näen tähtkujusid, planeete, satelliite ja kõike muud. Oskan juba ka tähtkujusid ära tunda, kuid Eestisse jõudes tuleb kõike uuesti õppida, kuna siin on kõik pea alaspidi. Ükskord mitu päeva kuud jälgides avastasime, et kuu kasvab siin teistpidi. Väike google otsing andis selgituseks, et tõepoolest, kui siin Austraalias pea alaspidi keerame, siis näeme kuud nii nagu Eestis 😄.
 |
| Autokino |
Seekord siis sellised jutud. Järgmise korrani!
👋
