Seiklen taas Lõuna-Austraalias

Hei!

Jaanuari keskel Lõuna-Austraaliasse Tanundasse jõudes käisin töökoha poolt nõutud arstlikus kontrollis ning siis jäid mõned vabad päevad enne töö algust. Otsustasime Kelliga minna Kangaroo Island'ile, austraallaste seas tuntud puhkuse saarele,  mis kutsub külalisi oma randade, rahvusparkide, loomade, veini- ja söögikohtadega ning mõnusalt rahuliku olemusega. Saare pindala on 4405km², olles sellega Austraalia suuruselt kolmas saar, kuid kõikide huviväärsuste nägemiseks võib seal veeta mitu mitu päeva.

Känguru saar asub Adelaide'st paar tundi lõunas ning saime sinna 45-minutilise praamisõiduga. Saarele jõudes oli juba käes õhtupoolik, nii et suundusime väikese ringiga oma esimesse ööbimiskohta. Lõuna-Austraaliasse jõudes pidin küll tunnistama, et sealne suvi oli hoopis soojem, kui Lääne-Austraalia lõunaranniku oma, kust ma just tulin.

Cape Willoughby majakas

Teise päeva hommikut alustasime rannas lösutavate merilõvide vaatamisega. Merilõvid käivad liival end päikese käes soojendamas või kuumematel ilmadel ronivad kõrgemale võssi, kus on jahedam. Kunagi peaaegu välja suremiseni kütitud Austraalia merilõvidel on saarel looduskaitseala, kus nad saavad rahulikult elada. Kahjuks on nende arv looduses ikkagi kahanemas.

Peale seda sõitsime saarel veidi ringi, külastasime Flinders Chase rahvuspargis asuvaid Remarkable Rocks ja Admirals Arch vaatamisväärsusi ning suundusime oma ööbimiskohta. Paar aastat tagasi laastasid saart suured tulekahjud, mille mõju oli praegugi näha. Õnneks on loodus taastumas ja maha põlenud hoonete taasehitamine käib.

Peale kaunist päikeseloojangut hakkasid aga telki kostuma kahtlased helid. Videol kuulebki neid omapäraseid häälitsusi.

Hommikul nägime häälitsejaid endid ka, need olid puu otsas elavad koaalad! Meie aga pakkisime oma asjad kokku ja sõitsime edasi, kuna ees ootas tegus päev. Avastasime Känguru saare  põhja kalda randasid, läbides ühte jõudmiseks kitsa kividevahelise tee, käisime lavendliistanduses lõunatamas, külastasime veinikat, eukalüptiõli töötlemise vabrikut ning nautisime vaadet kõrgel mäe otsas asuvalt platvormilt, kust nägi igasse suunda.

Eukalüptiõli kätte saamiseks kasutatakse traditsioonilist meetodit kuumutades see välja auruna

Järgmisel päeval tuli taas minna praamile, et suunduda koju. Kuigi Känguru saarel oleks vabalt võinud mõned päevad kauem veeta, oli meil kohe kohe algamas uus töö veinikas!

Nii minnes kui ka tulles olid praamid puupüsti täis

Tripp Känguru saarele jäi meil oma armsaks saanud katusetelgiga viimaseks. Kuna koju lennuni ei olnud enam kaua jäänud hakkasime oma asju müüma. Telgi panime müüki koos päikesepaneeli, aku, akukasti ja päikesevarjuga ning neist saime lahti üllatavalt ruttu. Natuke kauem läks aega autoga, kuna selle panime alguses veidi kõrgema hinnaga müüki. Lõpuks leidsime autolegi ostja ja saime selle müüdud kõrgema hinnaga kui ise paar aastat tagasi ostsime, nii et olime rahul. Ja usume, et Charlie sai omale toredad uued omanikud, kes temaga väljasõitudel hakkavad käima 🙂.

Otse loomulikult käisime auto müümist tähistamas 😋

Enne auto müüki läksime temaga veel viimasele pikemale sõidule Mount Gambier'isse. Linn, mis asub Tanundast umbes 450km kagusel, meeldis meile juba seal kaks aastat tagasi käies, aga seekord läksime hoopis teisel eesmärgil. Nimelt asuvad Mount Gambier'i ümbruses maailmas erilised mageveekogud, kus on võimalik sukeldumas käia! 

Kirjelduse järgi läksime ööbima kauni järve kaldale. Järv oli aga sooja suvega täitsa ära kuivanud 😃

Kuna telki meil enam polnud magasime swagis.

Meie käisime sukeldumas kahes erinevas kohas. Esimene neist, Ewens pond, oli nagu mitu väikest tiigikest järjest, kus ühest teise saamiseks liuglesime läbi kitsa veetunneli nautides samal ajal vaadet erkrohelistele veetaimedele. Kui esimestes tiikides nägime erinevaid kalu, siis viimases oli suur krabi. Veekogud tegi eriliseks väga hea nähtavus, tervelt 80 meetrit!

Teine sukeldumispaik oli aga sügav auk maas, kust läksid teed edasi ka koobastesse (meie neisse ei läinud, kuna sinna saavad väga edasijõudnud). Mööda köit kinni hoides laskusime 17m peale ja siis sai ringi uudistada. Mount Gambier'i ümbruses asub selliseid sinkhole veel teisigi ning enne kui neid väärtuslikena hindama hakati visati sinna igast sodi ja pahna, isegi autosid. Üheks vaatamisväärsuseks vee all on aga hoopis vaadata üles! Väike koopaava, sinine taevas ja päike loovad väga kauni vaatemängu.

Mageveekogus on veetihedus väiksem, mis teeb sukeldumise veidi teistsuguseks. Samuti oli vesi kõigest 16 kraadi, aga saime korraldajatelt täisvarustuse, koos paksu kalipso, mütsi, kinnaste ja papudega. Läbisime oma sukeldumiskursuse eelmise aasta augustis ja olime minnes ikka veidi närvis, kas kõike mäletame. Õnneks olid juhendajad tasemel ja ka teiste sukeldujatega saime kergesti jutule, nii et kokkuvõttes veetsime mõnusa päeva. Ööbima läksime sammasse kohta, kus eelneval öölgi olime ning nii saigi meie kiire nädalavahetuse tripp läbi.

✼✼✼

Ühel veebrurarikuu nädalavahetusel otsustasime minna Monarto Safari Park'i. Kelli ja Zac olid seal küll juba käinud, aga kuna neile väga meeldis, siis tahtisd nad teist korda veel minna. 1500 hektaril asuv loomaaed on väga suur andes kõikidele loomadele rohkelt ruumi. Leidub seal nii lõvisid, kaelkirjakuid, sebrasid, kui ka kitselisi, šimpanseid, surikaate ja gepardeid. Üheks eriliseks loomaks on ka tasmanian devil ehk eesti keeles kukkurkurat. Erinevate loomade nägemiseks tuleb alal ringi sõita bussiga, mis läbib ka loomade aedikuid, nii et neid saab päris lähedalt näha. Teatud kellaaegadel toimub loomade toitmine ja safaripargi töötaja räägib neist natuke lähemalt.

Kukkurkurat

Et šimpansitel igav ei hakkaks antakse neile snäkke, nii et nad peavad ise välja nuputama, kuidas oma söögi kätte saavad. Antud juhul oli söök peidetud toru sisse, kust ta seda pulgaga välja kougib

Selleks korraks kõik🙂Järgmises postituses räägin veel meie viimasest tööst ja tegemistest Austraaliast!

Kohtume juba varsti!

👋