Töö vilja farmis 🚜

 Hei!

Oktoobri alguses jõudsin oma järgmisesse töökohta Lääne-Austraalia lõunakaldal Hopetoun'i külje all. Tegemist on vilja- ja veisefarmiga, kus sellel aastal oli külvatud kokku 6000 hektarit, nii nisu, otra kui ka rapsi.

Farmis töötasid püsivalt farmer, ta isa ja üks tööline ning viljavõtu ajaks palkasid nad peale minu veel kaks inimest - minu sõbranna Gee, kellega mandlis koos töötasin, ning austraallane Mo. Kuna vilja valmimiseni oli veel aega, siis saabusid teised tüdrukud minust paar nädalat hiljem ning alguses elasin väikeses majakeses üksi.  Tööpäevad olid umbes 7-8 tunni pikkused ning vabal ajal lugesin raamatuid, vaatasin filme ja käisin põlluvaheteedel jooksmas.

Minu trenninurk

Banaanikeeks 😋

Raps alles väga roheline, kaugemal paistab hüljatud field bin

Farmis oli ka ligi 10 kana, kes olid kas oma aedikus või liikusid vabalt ringi.

Farmeril oli kaks armsat koera, kes võisid väsimatult visatud oksa järele joosta, nii et see isegi tüütuks muutus. Kahjuks meeldis neile ka kanadega mängida, kui nad olid aedikust välja ununenud koerte seal oleku ajaks. See lõppes alati 1-0 koerte kasuks, nii et hooaja lõpuks oli järgi vaid paar kana.

Vabal päeval jõudsin Fitzgerald River rahvusparki veelkord külastada.

Kohalikus pubis on seina peal kaart kust keegi külastajatest pärit on. Eesti on korralikult esindatud.

Töö poolelt sai tehtud igasuguseid erinevaid asju - korjasin põletatud maalapilt oksi, võtsin aeda maha, aitasin masinaid hooajaks ette valmistada, suuri mahuteid ühelt põllult teise transportida ja kõike muud taolist.

Paari nädalaga kogusime suure hunniku oksi ja peale paari tundi olin tavaliselt päris tahmane ja tolmune.

Vedasime heinapalle kokku. Kogemata sõitsin tiger snakest üle sealsamas pallide kõrval. Muidu kui madusid kuskil põllul nägime jätsime ikka elama, seal ruumi kui palju neil.

Känguru nisu vahel

Kaks mahutit tuli teise farmi vedada. Esimesel pildil piilusime, mis seal all toimub, seejärel tõstsin mahuti rekale ning panin teises farmis jälle maha.

Mõnikord kohtas madusid tee peal päikest võtmas.

Tegime kombainile kõiksugu õlivahetusi.

Põletasime heina, kust hiljem oksi pidin korjama. Järgmisel aastal külvatakse sinna vili.

Vahetasime neid musti katteid, kuna vanad olid läbi kulunud. Lapatsid asuvad heederi all ning vilja võttes lohisevad mööda maad, saates anduri kaudu kombainile signaali kui kõrgel maast heeder on.

Teiste tüdrukute saabudes kolisime ühel farmi territooriumil asuvasse majja, mis asus küll linnast veidi kaugemal, aga õnneks pikkade tööpäevade kõrvalt polnudki meil ülearu vaba aega. Farmi poolt saime ka töö auto, millega põllule sõita, nii et oma auto jäi põhimõtteliselt seisma paariks kuuks. Ilmselt parem oligi, sest nii palju känguruid ja emusid ei ole mina Austraalias mujal näinud. Ühele kängurule sõitsin kahjuks otsa ka. Ja seda kell 8 hommikul tööle sõites, mis ei ole üldse nende tabasime tippaeg, tavaliselt tulevad nad ikka õhtu hämaruses välja. Õnneks oli tegu väiksemapoolse isendiga ja läks auto alt otse läbi, nii et kahjustusi polnud. Nädal hiljem tabas Gee õhtul põllult koju sõites ühte, jättes autole mõlgi ning lõhkudes ukselingi. Peale selle kui ühe korra libedaga teel pirueti tegin ja tee servas lõpetasin olime tublid sõitjad 😃. Sealsed kruusateed muutusid vihmaga ikka väga libedaks, nii et isegi nelikveoga sai vahepeal teel ujuda.

Meie uus maja ja minu tuba

Vihmastel ja jahedatel ilmadel soojendasime maja väikese tuleasemega ja jõime veini 😃

Ükskord sattus tuppa kuidagi nahkhiir, kes muudkui krõbistas ja krõbistas pimedas enne kui töökaaslane heli põhjustajale jälile sai

Mõnikord vaatas hommikul aknast sisse lehm, teinekord jänku 😃. Paar nädalat olid lehmad meil maja ümber põllul söömas just lõigatud vilja jääke. Ikka tüütu oli magada küll kui kell 6 hommikul akna taga üks ammuutamine pihta hakkas.

 

Kurv, kus teelt välja libisesin. Tee just kõige parem välja ei näe.

Varaane kohtas tee peal küllaltki tihti

Vilja lõikusega alustasime oktoobrikuu viimastel päevadel ning seekord olin kombaini roolis! Põllul oli meil kolm kombaini ja kaks chaser bini, ehk suure käruga traktorit, mis vilja kombainist field binini viivad. Kuigi kandideerisin chaser bini kohale, siis nad ei leidnud omale sobivat kombainijuhti ja tegid mulle ettepaneku see ära õppida. Olin väga põnevil, aga hirm oli ka suur 😃.

Esimesed minutid ise roolis

Töö ise nägi siis välja nii, et tuli muudkui sõita mööda põldu ja vilja lõigata 😃. Peale rea alguses paika sättimist rohkem rooli keerama ei pidanud, see käis gpsi järgi. Samas pidi pidevalt jälgima heederit, et vili sujuvalt masinasse jookseks, kuskilt lõiketerade vahelt umbe ei läheks ja et kive või künklikumatel kohtadel mulda masinasse ei söödaks. Kui kombaini kast täis sai, tuli chaser bin, kellele sõidu pealt vilja maha laadisin ning nii läks aga edasi. Minu kombaini kasti mahtus umbes 8t, olenevalt viljast. Aegajalt tuli ka selja taha kasti vaadata, et vilja proov ilus ja puhas välja näeks ning vajadusel masinal parameetreid muuta. Kui alguses tundus see suhteliselt hirmutav, siis mida aeg edasi, seda julgemalt katsetasin.

Videodel kuidas maha laadimine kõrvalt ja chaserist välja näeb ja pildil kuidas kombainist vaade on. Chaser antud juhul rapsi täis.

Vahel juhtus ka nii, et chaser ei jõudnud õigeks ajaks tagasi. Siis tuli põllul nii kaua oodata. Pildil kombainil nisu kuhi peal.

Vaade kombaini kabiinist selja taha kasti. Eesmärk oli saada proov küllaltki puhtaks, aga mitte liiga, kuna siis on kadu liiga suur. Samuti lendab maha laadides tuule mõjul osa sõkaldest minema. Siin pildil küll vilja sekka umbrohtu sattunud, kuna võtsin just vilja põllu servast ja miskipärast oli pritsimistöö vajaka jäänud.

Vaade kombaini otsast rapsikuhjale. Siin on näha kuidas tuul puhastab, tegelt on proov päris kaunis. Vasakul ääres asuv valge kast on gps. Selle kõrval aga asus kaamera, nii et nägin ka kabiinis olles, mis üleval toimub.

Field binid täitmist ootamas.

Viljaveo teenus oli farmis sisse ostetud, kuna nii on üks asi vähem, mille pärast ise muretseda. Küll aga olid need samad rekajuhid nende vilja vedanud juba aastaid ehk siis täitsa oma inimesed. Vili veeti enamasti 2h kaugusele Esperance, nii et koos peale- ja mahalaadimistega ning olenevalt kokkuostu koha lahti oleku aegadest jõudsid nad teha 2 ringi päevas. See sobis meile hästi kuniks me jõudsime nisuni, mis läheb palju kiiremini kui raps. Kuna field binid olid täis, võeti kasutusele vilja kott, kuhu chaserid vilja laadisid. Allpool oleval pildil olev roheline masin liigub ise automaatselt edasi vastavalt sellele kui suureks kott on veninud  Küll aga oli sealt pärast vilja kätte saamine tüütu, kuna aegajalt kott rebenes ja siis tuli appi võtta labidas ja telehandler.

Lõikust alustasime rapsiga, mille kokkuostuhind oli sel hooajal erakordselt kõrge. Seetõttu oli farmer selle alla pannud ka rohkem kui pool oma haritavast maast. Enne põllule minekut tuli alati selgeks teha, kas vilja niiskus on piisavalt madal, et kokkuostjad selle vastu võtaksid. Samas ei taha farmerid, et see ka liiga kuiv oleks, kuna siis vili kaalub vähem, aga raha saavad nad just kaalu järgi. Kuna asusime ranniku lähedal, siis ööd olid tavaliselt tuulised ja jahedad ning hommikuti varavalges kohe põllule ei saanud. Sellel ajal sai teha masinale hooldust, lisada määret, vajadusel õli, tankida ja kontrollida, et kõik toimiks. Iga mõne päeva tagant pidi kombaini suure kompressoriga tolmust ja viljast puhtaks puhuma, et hoida puhtust ja vähendada tulekahju ohtu. See oli üks tüütu töö, kuna tolmu kaitseks oli seljas  kaitse kombenisoon, aga 35 kraadisel päeval sulasin seal sees.

Vilja lõikuse algus ei läinud aga üldse mitte kergesti, kuna suhteliselt märja ja jaheda kevade tõttu olid rapsi varred kohati väga rohelised. Mulle isegi öeldi, et tegemist on ühe kõige hullema hooajaga, mis nemad teinud on. Kohati pidi lausa iga paari meetri tagant seisma jääma, et nugade vahele jäänud blokk lahti saada. Muidu kasvab see aina suuremaks ja suuremaks rebides taimi lihtsalt maa seest juurega välja, mitte lõigates. Sellisel juhul satuvad vilja hulka ka muld ja kivid, mis kokkuostjatele sugugi ei meeldi. Õnneks mida aeg edasi, seda kuivanumad olid varred ja mõnusamaks läks.

Rapsile järgnes oder, mida õnneks oli vaid 200ha, kuna see oli niiiii madal, et väga ettevaatlikult pidi sõitma. Ning viimasena võtsime paartuhat hektarit nisu, mis oli lausa lust 😃.

Vaade kabiinist välja kui raps on liiga kohev ja kohe üldse ei taha masinasse minna 😃.

Siin piltidel on näha tormikahjustus, mis on vilja maha peksnud. Seal pidi heeder olema võimalikult madalal ja sõitma päris aeglaselt, kuid ikka tekkisid blokid lõikenugade vahele, mis tõttu oli lausa piin sõita. Esimesel pildil on veidi eemal näha ka viljast lage plats, see on liigniiskuse tõttu.

Odra lõikus

Haritavad 6000ha olid laiali jaotunud 8 erineva farmi vahel, mõni suurem, mõni väiksem. Kui kogu vili võetud sai tuli masinad kokku pakkida ja uuele põllule sõita. Kombainil tähendas see heederi eemaldamist, mille mina transportides oma kombainile taha haakisin. Heederi järelkärule paigutades oli kõige olulisem see joondada, et treileri peal ilusti istuks.

Mul kahjuks kabiinist tehtud ainult üks pimedas pilt heederi ära võtmisest. 

Parkisin masina akna alla, et hommikul lähedal tööle oleks minna 😃.

Paaril korral pidin field bini ühelt põllult teisele viima. Kuna see on nii suur ja lai, siis peab sellega lihtsalt tee keskel sõitma ning kõik, kes vastu tulevad peavad kõrvale tõmbama 😃 Rekad muidugi nii lahked alati pole, aga ma õnneks ühegagi kokku ei puutunud.

Üks renditavast põllumaast oli lennujaama ümbrus, kus võtsime vilja otse lennuraja kõrval. Tegemist on väikese lennujaamaga, mida kasutas põhiliselt lähedal asuv kaevandus. Meie seal oleku päeval ühtegi lendu ohutuse tõttu ei toimunud.

Tegime enamasti 12-15h tööpäevi, tehes pausi vaid õhtusöögi ajaks, kui söök meile põllule toodi. Ülejäänud päeva sai masinas istuda kuulates raadiot, podcaste või lobisedes teistega raadiosaatjates. Õhtu lõpuks tõusis taas niiskustase nii kõrgeks, et kombainid nägid väga suurt vaeva selle läbi töötlemisega, kuni isegi selleni, et läksid seest umbe.

Kombaini kabiin, kus oli minu arust mõnusalt palju ruumi. Kõrvalistuja pingi all asus väike külmkapp.

Õhtusöök. Selleks ajaks oli tihti ilm juba jahe ja tuuline, nii et tuli jope selga panna. Aga vaated olid ilusad!

Pilt sellest, et ka päevasel ajal võis kombaini umbe ajada 😃 antud juhul on kombain seest umbes, mistõttu heederil olev trummel jääb koheselt seisma ja enam vilja juurde ei sööda, aga lõikenoad töötavad edasi, et lihtsalt viljast üle ei sõidaks. Õnneks ei olnud see midagi hullu ja sai masinas nuppe vajutades lahti. Kui ikka väga hullusti läheb, siis tuleb minna ja käsitsi hakata vilja välja tõmbama.

Üldjoones viljavõtt läks tõusude ja mõõnadega ja seda igasuguste tehniliste probleemide tõttu. Oli asju, mis juhtusid minu tõttu (näiteks söötsin kivi sisse) või siis ka asju, mis olid lihtsalt ajaga ära kulunud (konditsioneeri süsteemi tuli auk, mõni andur ei töötanud enam või miski läks lihtsalt katki). Farmis olevast kolmest kombainist üks oli tutikas ning kaks oma viimasel hooajal selles farmis, plaanis peale viljavõttu maha müüa. Eks neil oli raske elu juba olnud 😃. Paranduseks vajalikud uued jupid tuli enamasti tuua kas Ravensthorpe'st või Esperance'st ning üldiselt sai mõne tunniga tagasi tööle. Kuni üks jupp heederil, mida paar korda juba kinni keevitati, lõplikult alla andis ja kogu heeder tuli saata paariks nädalaks Esperance parandusse. Viljavõtu lõpuni oli veel jäänud alla kuu, mistõttu ei tahetud seda enne saata, lootsime, et peab ikka lõpuni vastu. Masinata olek tähendas, et sain teha igast jooksvaid töid, aidata ühelt põllult teisele kolimisel ja asendada teisi nende masinatel, et kõik saaks ühe vaba päeva ja end välja magada. Tutika kombaini rooli ma õnneks ei pidanud minema, oleks liiga suur vastutus olnud 😃. Kuna chaser bini töö oli minu esimene töö Austraalias kolm aastat varem, siis ega seal midagi uut polnud, pidi vaid traktoritega harjuma. Ja teine kombain oli umbes taoline kui minu oma, veidi suurem ainult.

Siin olen kogemata kivi otsa sõitnud ja noa kaitse ära murdnud. See on üks tüüpilisemaid asju, mis juhtuda võib ja kombainis on alati mitu uut varuks olemas, et kohe põllu peal ära vahetada.

See võrestik on kombaini sees asuv justkui sõel, mille vahede suurust saab muuta vastavalt sellele, mida tahad, et läbi läheks. Näiteks rapsiga on vahe palju väiksem kui nisuga. Söötsin aga kogemata kivi masinasse, nii et ühest kohast paindus võrestik ära. Painutasime selle tagasi ja sai tööd jätkata.

Siin on läinud kivi tõttu must plastikkaitse katki, aga selle parandamise käigus tuli välja, et trummeli sees olev hammasratas on läbi kulunud ja ei toiminud enam nii nagu vaja.

Ja see on nüüd see detail heederil mida parandati kaks korda enne kui täitsa katki läks. Probleemiks oli ära paindunud võll, mida küll mina ei põhjustanud, aga hea tunne ikka polnud.

Töökaaslase kombain, kui tal veljes mõra avastati.

Hommikul nägu pestes läks miski silma või kraapisin kogemata silma, nii et läksin isegi haiglasse igaks juhuks loputama. Ikka väga valus oli, aga õnneks paari päevaga paranes ära.

Chaser bin, millega sain ringi sõita asendamaks töökaaslast.

Kui ilm vähegi võimaldas olime põllul ja tegime tööd. Vaba aeg oli näiteks kui sadas, või kui oli liiga palav ja tuleohutuse tõttu määrati piirkonnale viljavõtu keeld. Ega vihmastel päevadel palju teha polnud, sai vaid mõnusalt pikalt magada. Küll aga tahtis vili peale vihma veidike kuivada ja siis oli aega ringi käia. Palavatel ilmadel käisime rannas, mis oli meile väga lähedal 🙂. Ühel õhtul käisime mõnusal päikeseloojangu istumisel, millele järgnes väike aiakontsert.

Kui vihma hakkas sadama poole päeva pealt, seadsime sammud töökaaslastega pubisse.

Gee'ga linna peal

Aja veetmine pubis

Ravensthorpe silokunst ja kommipood

Fitzgerald River rahvuspark 

Vilja lõikuse lõpetasime detsembri keskpaigaks ehk 1,5 kuud peale alustamist. Kahjuks läks teise kombaini heeder eelviimasel päeval katki, nii et lõpetasime kahe kombainiga. Siiski oli kõigil hea meel, et enne jõule ikka tehtud sai ja tähistasime pubis meeleoluka õhtuga.

Mõni tund peale viljalõikuse lõppu käis piirkonnast üle kuiv äike. Jälgisin aknast vaatemängu kui korraga nägin kaugemal tulekahju. Ajasin tüdrukud ülesse, helistasime farmerile ning läksime uurima, kus täpsemalt põleb. Õnneks meie majast asus põleng veidi eemal ja koos teise maaomanikuga saadi tuli kiirelt kontrolli alla.

Paar nädalat enne lõpetamist tegid kõik pakkumise, millal valmis saame. Lõpetasime 15/12 õhtul 11 ajal.

Peale lõikuse lõppu jäi veel üle masinad müügiks säravaks lüüa. Kuna kolmas tüdruk sõitis tagasi Perthi, kolisime Gee'ga farmi majast tagasi väiksesse majakesse, kus alguses elasin. Farmer tegi meile kahele ettepaneku jääda veidi kauemaks, et aidata veel okste korjamisel, aia maha võtmisel ning muude jooksvate töödega. Minul oli selleks ajaks juba veinika töö algus jaanuari keskel kindel. Kuna Gee'l aga edasisi plaane polnud ja farm oli super tore, otsustas ta sinna veel pikemaks jääda ning seal ka vilja külvi teha!

Kuigi olen eelnevalt viljaga kokku puutunud, õppisin ka seekord palju uusi asju. Näiteks on antud piirkonna kliimastik hoopis erinev ning selleks, et vili kuivama hakkaks on seda tihti vaja pritsida teatud ainega. Kahe nädalaga on aine jäägid viljast välja läinud ja võib põllule minna. Veel täiendasin oma teadmisi erinevate masinate alal ning õppisin ka karja ajamist, mis oli midagi täitsa uut. Kokkuvõttes jäin vilja hooajaga väga väga rahule!

Käisime väikeseid vasikaid kontrollimas

Saime erilise tööriista, millega metallist aiaposte maast välja tõmmata

Oksi korjates õnnestus üks telehandleri rehvidest ära lõhkuda 😬

Farmis oleku aja lõpu perioodi jäid nii jõulud, väike tripp saarele kui aastavahetus. Jõulud veetsime Esperance's ühel majapeol ning järgmise päeva linna ümber ringi sõites. Esperance on paljude eestlaste üks lemmikuid piirkondi ja seal ümbruses kauneid randasid juba jagub. Peale jõule suundusime Esperance'st poole tunnise paadisõidu kaugusele väikesele puhkuse saarele Woody Island, kuhu jäime ööseks. Sinna sõites tegime väikese tiiru ümber saare ning nägime delfiine ja merilõvisid. Saarel oli paar 15 minutilist jalutusrada, lugesime raamatut ning nautisime kaunist ilma. Aastavahetuse veetsime Hopetoun'i pubis, kuhu oli üllatavalt palju rahvast kokku tulnud.

Esperance kant on väga kaunis!

Jaanuari keskel tuli aeg farmist lahkuda ning sõita 2300km Lääne-Austraaliasse Tanundasse, kus lähedal Kelli tegi hooaja töötades vilja kokkuostja juures tarpimise tiimis, sama koht, kus kaks aastat tagasi töötasime. Seekord pidin sõidu ette võtma üksinda ja natuke hirm oli küll, aga kõik läks hästi ning jõudsin õnnelikult kohale.

Tanundas ootas ees Eestist saabunud jõulupakk 😋

Järgmise korrani!

👋